Kabuli päevik

Lõpuks sain omad vitsad kätte afgaanide külalislahkuse kuritarvitamise eest. Õigemini minu asemel sai vitsad afgaanist sõber. Varsti saab pea kaks aastat (üsna meie Afganistanis elamise algupäevil), mil Waheed kutsus mind oma tütre sünnipäevapeole, kus oli koos hulganisti noori kauneid naisi. Sõber lubas pilte teha ning neid näidata: vaimustusega riputasingi tantsivate naiste fotod üles nii eestikeelsesse kui ka ingliskeelsesse päevikusse.
Nüüd, mil näituse ja raamatumaterjali osas otsuseid tegema pean, tekkis hinges selline kripeldav kahtlus. Kirjutasin Waheedile uuesti küsimusega: on see ikka kindel, et tohin noorte daamide fotosid kasutada. Vastusest selgus, et juhtuski see, mis juhtuma pidi.
Nimelt ei saa afgaan külalisele, kui see midagi soovib, ära öelda. Sõber fotode kasutamise osas loa andiski. Tollal arvasin, et kuna tegu on vaimuvalge ja haritud perega, on erandid võimalikud. Aga traditsioonidest mööda ei saa. Pere liikmed leidsid internetist fotod üles ja sellest on tulnud paksu pahandust Waheedile ja tema naisele. Ta vastab diplomaatlikult, et kui vähegi on mitte võimalik tantsivate naiste fotosid mitte kasutada, oleks ta äärmiselt tänulik... Saadan vastuseks ohtrate vabandustega kirja ja võtan maha kõik fotod tantsivate naistega.
Ja häbenen - peaksin ju selle aja peale ometi teadma, millal "jaa"tähendab tegelikult "ei"...