Kabuli päevik

Kui olime just Afganistani elama asunud, veetsin ma esimese kuu peamiselt võõrastemaja seinte vahel. Päevasel ajal tegid koristajad ja aednikud töödes väikese pausi, et imetleda televiisoripurgist kaunist kättesaamatut elu India teleseriaalis. Veidi meenutas olukord aegu Eestis, kui Ladina-Ameerika seepide ajal elutegevus seiskus. Mäletan, et astusin sisse kohvikusse, kuid keegi ei pööranud mulle mingit tähelepanu: kõik töötajad ja külalised olid kogunenud teleri ette ja ohkisid kooris.
India seriaalid on Afganistanis ääretult populaarsed. Hoolimata sellest, et ekraan on suures osas kaetud liikuvate udulaikudega kohtades, kus võiks naisterahval olla dekoltee või paljad käevarred. Üks kommertskanal näitas isegi Shakila kontserti, mille ekraan oli tervenisti üks suur udulaik, aga ometi solvas sellise amoraalse lauljatari näitamine sügavalt tõsiusklikke. Aprillis keelas Afganistani parlament ära seebiooperite näitamise kui islamivastase tegevuse. Informatsiooni- ja kultuuriminister needis ära kommertskanali Tolo TV, kes näitab sellist kombelõtvust nagu meeste ja naiste koos tantsimist! Kommertskanalid üritavad keelule vastu hakata, kuid ma ei usu, et neil erilist valikut on.
PS. Fotodel on riikliku telekanali ontlikult riietatud saatejuhid, televiisorit vaatav naine ning kohalikus restoranis teleri ette kangestunud teenindaja õhtusel seebiooperi näitamise ajal.