esmaspäev, aprill 28, 2008

 

Uus kasvav trend: Eesti poliitikute seiklusreisid Kabulis

Aeg-ajalt satub ette artikleid, kus Afganistani väisavad eesti poliitikud ja siis lasevad meedias kuuldavale kiljatusi, et oi teate Kabulis on nii palju relvastatud mehi ja kindluse moodi asutusi. Ja siis anti mulle veel kuulivest ka. Viimati "üllatas" meid oma mõtteavaldustega Katrin Saks.
Pole võimalik leida erilist mõtet neist külaskäikudest - väidetavasti seekord siis selleks, et muuta EL "nähtavamaks". Tõepoolest, välismaalaste kogukonna silmis on EL esindus Kabulis äärmiselt mitteläbinähtav, hiilates erakordselt aeglase projektitaotluste läbivaatusega. Selleks et kohalik asjapulk vaataks läbi su taotluse, kulub Kabulis tavaliselt 3-4 kuud. Lisaks projektid venivad, sest meeletult bürokraatlikust süsteemist ja nõuetest on Afganistani firmadel raske läbi närida. Nii on tavaline, et osalejate mittekvalifitseerumise tõttu kuulutatakse taotlusvoor läbikukkunuks ning kogu trall algab otsast peale. Näiteks nelja-aastane EL projekt, kus abikaasa töötab, pole siiani suutnud endale liiklusvahendeid hankida (projekt algas märtsis 2006).
Tegelikult küsiksin maksumaksjana: kes pagan maksab kinni selle jama, et sõidab sinna kohale mingi tegelane, et kohtuda paari parlamendisaadikuga ja magada mõned ööd 275-dollarilise päevahinnaga Serena hotellis? Kas meie kuulsa e-riigi poliitikud ei ole kuulnud, et on olemas veebikaamera, mille vahendusel nad võivad omi palavaid toetussoove edastada sõbraliku afganistani vennasrahva toetuseks?
PS. Poliitikud võiks vähemalt looduskaunistes kohtades käia, et neid promoda, mitte Kabulis istuda. Fotod on Band-e Amiri järvedest Bamianis.

Comments:
100% nous! Mottetu raharaiskamine...
 
Helen ütleb:
Õnne, kas sa ei saa mõne rahvusvahelise organisatsiooni toel sinna tagasi minna? Su praegustest kirjutistest kostab igatsust, lisaks on sul arukust ja kompetentsust ning kohalike olude tundmist.
 
Helen, ikka loodan, et ehk õnnestub sellele maale töises rollis sattuda. Algul näis pilt troostitu.
Minu erialal otsitakse reeglina selliseid kontorirotte-hääletorusid, kes etteantud raamides PR-tekste vorbivad. See töö ei ole tõesti minu jaoks. Viimane ots Save the Children'ile andis lootust: tagasiside organisatsioonilt oli nii ülivõrdeline, et suisa häbi hakkas.
Fotograafina paraku ei ole ma aksepteeritav - tuntud rahvusvahelised fotobaasid on mu Afganistani fotod tagasi lükanud, et sorry väga head fotod, aga tehnilised nõuded on meil vaat sellised. Afganistani sõites ei näinud ju ette, et mul on kunagi 10 000 Afganstani fotot baasis, nii et tuleks vingese profikaamerasse investeerida ja sellega pilte tegema õppima.
Õnneks näitusefotodeks, meediasse ja raamatusse fotod ikka kõlbavad.
 
Tere,

Niivõrd kui mina tean, külastas Katrin Saks nimelt ka Bamiani. Vähemasti olen ma nii välja lugenud tema kirjutistest.

Siin tekib dilemma, kui moodustatakse analoogseid EL delegatsioone: kas võidab ühe või teise liikmesriigi saadik omale koha delegatsioonis. Antud juhul oleks võinud tema asemele ka keegi Sloveeniast või Portugalist või Rootsist sõita. Igati toetan, et eestlased ka sellistel - julgeolekupoliitika, välisküsimused - teemadel oma panuse annaksid.

Pildid on meeletult ilusad - olen käinud palju Kesk-aasias, ent AFG pole jõudnud. Olen kade!
 
Imelik kokkusattumisena pakuti just tana mu mehele, et kas ta tahab aastaks voi pooleks Kabuli toole minna. Tema riigiametniku palk topelduks, lisaks makstaks kinni iga kuue kuni kaheksa nadala tagant perega kohtumised (lend Euroopasse jne).
Sinu vaatevinklist saaks temast silmini relvastatud laane diplomaat ehk "kontorirott-haaletoru", kes ei jaga ood ega mutsi. Meie aga m6tleme naljaviluks: nn teise palgaga saaksime teha 100aastases majas remondi, osta uue auto, ja soita Kariibidele puhkama... Kui meil lapsi ei oleks, siis ytleksin, et mine! Sellest ponevamat kogemust ei saa diplomaat uheski teises riigis.
Too otsimisest. Rahvusvahelised organisatsioonid palkavad jah like-mindedness-i alusel: kui neil on tunne, et sobid tiimi, siis palkavad. Kui neil on tunne, et sisimas sa nende toomeetodeid heaks ei kiida, siis kaupa ei tehta. Ehk neilt silmini relvastatud kontorirottidelt ka midagi oppida, eriti kui tahad nende leiba suua? Uks job search coach utles mulle kunagi, et too-otsimine hakkab pihta oma attitude'ist. Ara ole kibestunud. Lihtsalt sobralik soovitus.
 
Majanduslik faktor või rida CVs ongi ju peamised, miks Afganistani tööle mindakse. Täiesti arusaadav.
Maadzi - ma ei tea, kust pärineb mulje, et olen kibestunud? Otse vastupidi, ma olen väga rahul ja õnnelik oma kogemusega. Mida aeg edasi, seda enam. Et ma ringi kooserdasin, annabki raamatu kirjutamiseks materjali. See, et mul õnnestus Afganistanis tööd teha, oli meeldiv ja ootamatu lisaboonus.
 
Ara pahanda, kui mul tundus, et olid veidi irooniline voi kibestunud: Naiteks jargmine lo~ik: Tegelikult küsiksin maksumaksjana: kes *pagan* maksab kinni selle *jama*, et sõidab sinna kohale *mingi tegelane*, et kohtuda *paari* parlamendisaadikuga ja *magada* mõned ööd 275-dollarilise päevahinnaga Serena hotellis? Kas *meie kuulsa* e-riigi poliitikud ei ole kuulnud, et on olemas veebikaamera, mille vahendusel nad võivad omi *palavaid toetussoove edastada sõbraliku afganistani vennasrahva toetuseks*?
Tundus, et attitude on selline nats irooniline voi uleolev. Aga ma saan sellest aru ka: Nii erivad on need maailmad, kus elab Katrin Saks ja vabakutselised ajakirjanikud.
 
Maadzi, selles minu meelest seinebki päeviku võlu, et sissekanded on eri nägu, peegeldades just selle hetke mõtteid, tundeid ja tonaalsust. Järgmisel päeval kirjutaksin samadel teemadel ilmselt juba teisel moel. Või ei kirjutakski.
 
Postita kommentaar



<< Home

This page is powered by Blogger. Isn't yours?