Kabuli päevik

Kord Kabulis jõusaali otsides sattusin ühes võõrastemajas naiste jõusaalile. Ühtki naist ma seal ei kohanud. Saalis olid mõned logud trenažöörid ja seinu kaunistasid selles saalis treeninud 2004. aasta olümpiakangelaste, judoka Friba Razayee ja jooksja Robina Muqimi pildid. Need kaks noorukest naist on esimesed õrnema soo esindajad Afganistani värvides, ehkki maa on olnud olümpiamängudel juba 1936. aastast.
Olümpiamängude avamispidustustel püüdsin märgata staadionil marssiva Afganistani esinduse koosseisus Mahbooba Ahadgar'i, kes pidi jooksma 800 ja 1500m distantsidel. Teda pildilt leidmata hakkasin uurima, kuhu 19-aastane vapper Kabuli neiu kadus. Tuli välja, et kuna Afganistanis kasvasid ähvardused talle ja tema perekonnale üle pea, viidi ta Itaaliasse treenima. Sellestki jäi väheseks ning ähvardused jätkusid. 4. juulist kadus ta itaallaste olüpialaste ettevalmistamise keskusest ja senini ei ole temast teateid. Arvatakse, et ta põgenes mõnele teisele maale, aga need on vaid kinnitamata kuulujutud.
Võin ette kujutada vaatepilti, kuidas rätti ja lohvasse dressi riietunud habras neiu mööda mudaseid radu joostes möödujate halvakspanevaid hüüdeid ja kivirahet taluma on pidanud. Kõik, mis jääb traditsioonilisest käitumisest väljaspoole, ei ole aksepteeritav. Mis sest, et Mahbooba oli igati korralik muslimineiu - välise käitumiskoodi täitmine on paraku see, mis maksab, mitte saavutused. Loodan, et Mahbooba jõudis pageda mõnda teise riiki, et ta on elus.
PS. Pildid on sportivatest afgaani tüdrukutest: väike tütarlaps karategrupis, jooksvad tüdrukud kutsehariduskeskuse pimedas keldrisaalis ja kurdid neiud ping-pongi laua taga.