Kabuli päevik

Tartus käisid nädalavahetusel näitust vaatamas erilised külalised: trajektooril Kabul-Bangkok-Stokholm-Kabul tegi kõrvalepõike minu tööandja Kabulis, Inger.Ta tuli koos meie hea sõbra Wiiuga, kes elab Stokholmis. Mõlemad Afganistani veteranid (arvestades nende kauaaegset kogemust selles regioonis võiks ju neid nii nimetada) uurisid hoolega näitust ja näisid sellega kaunis rahul olevat. Raamat näis samuti meeldivat, ehkki mõlemad avaldasid lootust, et see võiks olla ka rootsi ja norra keeles kättesaadav.
Näituse avamine eelmisel teisipäeval Tartus kulges imeliselt soojas ja sõbralikus keskkonnas. Rahvat oli nagu murdu, nii et kahjuks jõudsin igaühega vaid mõned sõnad vahetada. Üks fotomees märkis pisut kadedalt, et sellist rahvamassi ei mäleta ta ühegi fotonäituse avamiselt. Kohal oli meie lähisugulasi ja sõpru. Aga ka selliseid tuttavaid, keda ei ole aastaid näinud või lihtsalt uudishimulikke. Isegi Leino, nõukogude armee sõdurina Afganistanis käinud mees, kellega kirju vahetasime, tuli kaugelt kohale.
Mind uputati lilledesse - aknalauad on kodus õisi täis. Meie kassil, kes vihmase ilmaga välja ei kipu, on komme aknalaual kõõluda. Nüüd püüab ta lillesülemite vahel endale kohta leida.