Kabuli päevik

Iga Kabulis töötav välismaalne võiks istutada kaks puud ja kanda nende eest hoolt aasta jooksul. Ja annetage rohuseemneid kahe väikese lastepargi jaoks Kabulis, potsatab Afganistanis resideeruvate välismaalastest ajakirjanike listi kaudu mu postkasti järjekordse kampaania sõnum. Väga õilis algatus - aga puukesed nõuavad siiski pikemat hoolt kui aasta, näitab minu kogemus kuivanud või murtud raokesi Kabuli linnapildis meenutades. Rohuseemnega on asjad veel kehvemad - üldiselt ei saja terve suvi, meie koduaias leotati murulapikest iga päev...
Jälgin taas Afganistani uudiseid, sest tegeleme ajutise Kabuli kodu otsingu ja sobiva lennugraafiku leidmisega. Abikaasa on mõned nädalad juba Kabulis; plaanin järgi sõita aprilli lõpus. Seekord on vaja elupaika pooleteiseks kuuks, kuid Andrese arvates nende projekti üürimajas, kus ta ise praegu peatub, eriti mugav meil ei saa olema. Tegu on rohkem selliste üksikute poissmeeste (Kabulis, eraelus siiski abielumehed) kommuuniga, kus toimub elu ühisreeglite järgi.
Abikaasa püüab saada ühendust meie endise majaperemehega, aga see ei õnnestu. Ta sõidab kohale ja avastab: meie majaperemehe diabeet on hoogustunud, ta on praegu Indias, kus on tehtud mitu operatsiooni ning tänaseks on tal ampulteeritud ka teine jalg... Perekonnal on rahamured ning meie võimalik üürnikeseisus aitaks neid. Oleme kurvad, aga samal ajal segaduses - kapten Attayee oli suurepärane peremees ning vahendaja afgaani ja lääne maailma vahel. Kuidas kulgeks elu ilma temata?
Lisaks raporteerib Andres, et nüüd on suur peremaja veelgi suuremaks ehitatud ja aeda sisuliselt enam ei ole - kas me tahame elada nö tüüpilises Kabuli siseõues? Mind on alati hämmastanud, kuidas varakad afgaanid oma aiad hävitavad õuede betoneerimise nimel - ehk seetõttu, et siis on lihtsam tolmuga võidelda?
Fotod: puukesed siseõues Kabulis, vaade siseõuele Istalifis, õitsvad puud Bamiani haigla ümber ja kuulsa Springhari hotelli aed Jalalabadis.