Kabuli päevik

Eile kirjutasin projekti Armastatud Afganistan suurtoetaja - Välisministeeriumiga - alla uuele lepingule. Olen rõõmus, et suur osa toetusest läheb raamatutele - kõik Eesti koolid (va algkoolid) saavad endale ühe mu raamatu. Kohtumised õpetajatega on veennud mind - ja nüüd ka ministeeriumi -, et raamat on kooli raamatukogudes oodatud. Tänu toetusele toimuvad kindlasti ka näitused sel suvel Kuressaares ja Viljandis.
Eile esinesin Jaan Tõnissoni Instituudi korraldatud Eesti-Afganistani sõpruskoolide projekti raames konverentsil pika ettekandega. Projekti kohta vt. http://www.maailmakool.ee/index.php?id=12067
Projekti raames koostati ka 20 fotoga näitus minu Afganistani piltidest. Näitus oli üleval konverentsi ruumides, aga edaspidi laenutatakse seda välja koolidele. Minu meelest põhimõtteliselt tore idee - et koolidel on võimalik laenutada näitusi Indiast, Ugandast, Gruusiast ja mujalt, kus eesti vabatahtlikud tegutsenud on.
Ettekande ajal pabistasin kohutavalt - elu esimene ettekanne inglise keeles. Vaatamata kohatisele puterdamisele sain vist üldiselt hakkama; heatahtlikud kuulajad esitasid küsimusi ja tulid tänama. Raskuseks tegi esinemise ka asjaolu, et saalis oli inimesi, kes ei teadnud Afganistanist eriti, aga samas kogenud eksperte nagu Swedesh Committe töötajaid või tuntud arst Sarah Fane (kes on käinud Afganistanis juba nõukogude sõja ja Talibani päevil). Sarah'ga saime kohe jutusoonele. Temagi sõidab reedel Afganistani, nii et loodan temast lähemalt pajatada edaspidi.
Ja taas teele - homme siis marsruudil Tartu-Riia-Istambul-Dubai-Kabul. Meie Kabuli kodus küll võrguühendust enam ei ole, aga loodetavasti lubab mõni lähedal asuvatest võõrastemajadest mind aeg-ajalt interneti ligi. Kohtumiseni Afganistanis, inhallah.