Kabuli päevik

Kaks naeru kihistavat tütarlast seisavad puu varjus, oodates mööda teed lähenevat koolitüdrukute rühma. Koolitüdrukud tunneb Afganistanis juba kaugelt ära, sest nad kannavad tumedaid riideid ja heledaid pearätte. Jalas on enamasti odavad plastist plätad. Suuremates linnades ummistuvad kõnniteed tundide lõppedes otsekui mustavalgekirjust sädistavast voolust. Maal tuleb iga laps ise kandist, nii et grupid on väiksemad. Nii naised kui ka tütarlapsed püüavad Afganistanis alati liikuda mitmekesi koos, sest nii on turvalisem.
Kui neiud on vanuses, mil neid loetakse juba täisealiseks, peavad nad ringi liikudes kandma suurt loori chador’i või kogu keha varjavat burkat. Täisealiseks loetakse aga tütarlast varakult – kaks kolmandikku neidudest abiellub juba enne kuueteistkümnendat eluaastat. Kui palju ennast katta tuleb, sõltub piirkonnnast , rahvusest ja traditsioonidest. Maapiirkondades on enda täielik katmine tavalisem kui pealinnas Kabulis.
Põldude vahel ennast ei kaeta. Kui aga läheneb auto või silmapiirile ilmub mõni meesterahvas, tõmmatakse varjav burka endale pähe. On oluline käituda alati väärikalt. Afganistanis tähendab see, et naisterahvas varjab end võõraste pilkude eest. Seetõttu on nii kodude kui ka koolihoonete ümber kõrged müürid. Olgu tegu perekondade või koolitüdrukutega; nende au peab olema kaitstud kaitstud.
Suurem osa õpilasi ei ela kooli vahetus läheduses. On tavaline, et kooli tuleb kõndida pikki kilomeetreid; lapsi kooli ei sõidutata. Ometi koolitüdrukud ei kurda, otse vastupidi. Pärides Sholgara küla kooli tütarlastelt, millal nad kooli tulemata jätavad, jäävad neiud nõutuks. Lõpuks saab vastuse: „Ainult siis kui oleme haiged!”