Kabuli päevik

Küsides Bibi Khadija tütarlastekooli õpilastelt, missugust vett tohib juua, oskavad kõik vastata: ainult puurkaevust. Ja kui puurkaevu ei ole? Siis võtame jõest ja keedame seda enne joomist. See, et tütarlapsed teavad elementaarseid tervisenõudeid, on suurepärane. Ja suurepärane on ka see, et nende tütarlaste kodukülas on võimalik puhast vett juua. Viimastel aastatel on Swedish Comitte rajanud Sholgarasse 20 puurkaevu – üks nendest kooli õuel – ning mitmed avalikud käimlad. Tualett on luksus, mis on olemas vaid kümnendikul afgaani perekondadest.
Ainult kuuendikul afgaanidest on juurdepääs joogiveele. Puurkaevude rajamine on äärmiselt kulukas ettevõtmine ning oma kaev on vaid vähestel. Seetõttu juuaksegi tihti looduslike veekogude vett. Kui ei järgita hoolikalt elementaarseid reegleid nagu vee keetmine või käte pesemine, on haigused kerged tulema. Afganistanis on poolte alla 5-aastate laste surmapõhjuseks kõhulahtisus. Kuid puurkaevude rajamine, populaarsetes raadiosaadetes kätepesust rääkimine või koolis lastele hügieeni õpetamine on aidanud kindlasti kaasa haiguste vähenemisele.
Sholgara külas torkavad uued säravad puurkaevud kaugelt juba silma. Veetoomine on Afganistanis enamasti noorte töö, nii kohtab kaevu ümber siingi - nagu tavaliselt - suuri lasteparvi. Igaüks tassib vett omamoodi, olgu siis eesli, kanistri, käru või kannuga. Ja väike lõbu käib ikka asja juurde, olgu selleks kas lobisemine või ringijooksmine.