Kabuli päevik

Vaadates Faridale otsa, rabab tema elukogenud pilk. On raske uskuda, et tütarlaps on vaid 10-aastane. Sama vana on ka Feriha, leebe olekuga hesaaritüdruk. Nad istuvad klassis, mis pungil täis innukaid lapsi. See ei ole tavakool, vaid tänavalastele õpetust pakkuv Ashiana keskus. Siinseid lapsi ühendab asjaolu, et nad on pidanud väiksest saati tänaval raha teenima. Afganistanis on tavaline, et lapsed hakkavad juba noorelt kodus vanemaid abistama. Vahel on aga perekond nii vaene, et lapsed saadetakse tänavale raha teenima. Väike poiss Hazrat Ali pühamus esindab tavapärast laps-kaupmeest: kaelas kannab ta kasti, kus müügiks närimiskummi, biskviidid ja krõpsud.
Ashiana püüab lapsi tööorjusest päästa läbi isikliku toetaja. Sponsori leidmisel pakub Ashiana perekonnale lepingut: perekonnale makstakse aastas 260 dollarit (see on summa, mille võiks laps eeldatavasti tänaval aastaga teenida). Lepingu sõlmimisel on laps tööst prii ja saab õppida. Vahel nõustub perekond hiljem lapse üleminekuga tavakooli minna , et seal haridusteed jätkata. Siinsed lapsed on tublid õppurid: tavaliselt lähevad nad pärast ühte õpiaastat otse riikliku kooli teise või kolmandasse klassi. Tänaseks on saanud tänu Ashiana’le kirjaoskuse juba 2000 last.
Ehkki võib jäääda mulje nagu oleks perekond õpingute vastu, on tavaliselt pigem tegu vaesusest tingitud hädaolukorraga. Nii Farida kui Feriha räägivad oma elust Kabuli äärelinnas, kus terve perekond on pressitud kitsukesse üürituppa. Isegi sellise toakese eest tuleb kuus maksta 2000 afgaani (40 dollarit). Mõlemal on kuus venda ja õde, kes samuti tööd teevad: kes peseb autosid, kes müüb närimiskummi.
Farida on esialgu veel poole kohaga õppur: hommikupoolikuti käib ta koos vennaga tänavatelt paberit ja pappi korjamas. Lõunasöögi ajaks tuleb Farida Ashiana keskusesse: siinne lõuna on tihti tänavalaste ainus korralik eine. Faridale meeldib õppida, eriti Koraaniõpetus. Salamisi unistab ta õpetajaks saada.
Feriha on olnud juba aasta aega prii tänavatööst. Tema otsis koos vennaga prügihunnikutest plastikut ja müüs seda kaupmeestele, teenides umbes 60 afgaani (1,2 dollarit) päevas. Nüüd käib arstikutsest unistav tütarlaps tavakoolis; eriti meeldib talle matemaatika. Ta on rahul, et on leidnud endale ka palju sõpru koolikaaslaste seast. Hoolimata sellest, et teatakse Feriha tööst tänaval, et narri teda keegi: vaeses Afganistanis on prügikorjamine tavaline töö.