teisipäev, august 18, 2009
Afganistani fotoreportaazh VII: karm lugu Keshendi tütarlastekoolist
Välismaised külalised kükitavad koos poolsaja tütarlapsega mäekülje varjus, sadakond meetrit koolimajast. Hommikune – tütarlaste vahetus – on läbi ning koolimaja on poiste päralt. Tavaliselt on tütarlastel ja poistel Afganistanis eraldi koolid; Keshendis aga tütarlastel oma koolimaja ei ole.
Ehkki juba Prohvet Muhamed ütles, et „ teadmiste poole püüdlemine on kohustuslik igale moslemile, olgu see siis mees või naine” , peetakse Afganistanis meeste haritust endiselt olulisemaks kui naiste. Nii kerkivad poistekoolid varem kui tütarlastekoolid. Vahel ei ole jõutud koolimaja tütarlastele ehitada ning nad peavad käima samas majas kus poisidki. Nii on juhtunud ka Keshendis: jõe kõrgel kaldal asuv väike vana koolimaja peab mahutama kolme vahetust. Klassid on pungil täis. Ei jätku toole ja pinke - nutikad poisid võtavad plastmassist tooli kodust kaasa. Samal ajal kui uus koolimaja poistele juba kerkib, on tütarlastekooli hoone valmimine takerdunud maavaidluse taha.
Keshendi kooli juhtkonnale ei meeldi, et välismaised külalised neidudega juttu ajada tahavad. Lõpuks antakse vestluseks luba, kuid ei lubata teha ühtki pilti. Välismaiste külaliste selgitused ei ei aita; umbusalduse müür ei kao. Nii võib juhtuda, sest afgaanidel on välisilmaga erinevad kogemused. Mis mõjusid külalised kaasa toovad, pole teada. Parem hoida neist siis juba kaugemale...
Kuidas intervjueerida korraga kolme klassitäit tütarlast? Eriti kui pealt kuulavad meesõpetajad, kes häbelike tütarlaste eest ise vastata püüavad? Mõned naisõpetajad kükitavad samuti siin, aga nad on apaatsed ega vasta küsimustele. Tundub uskumatuna, et vaid nelikümne kilomeetri kaugusel asub Sholgara küla tütarlastekool, kus iga naisõpetaja näis pakatavat heast tahtest ja energiast.
Ja siis juhtub ime. Üks neiu tõuseb püsti ja nõuab külalistelt abi. Teie, välismaalased, peate meie küla naisi aitama, ütleb neiu julgelt. Me vajame oma koolimaja. Me vajame haritud õpetajaid. Me vajame laboratooriumi, et õppida bioloogiat. Me vajame arvuteid, et saada tänapäevaseid teadmisi. Ja me vajame internetti ja inglise keele õpetajat, et suhelda välismaailmaga.
Ehkki juba Prohvet Muhamed ütles, et „ teadmiste poole püüdlemine on kohustuslik igale moslemile, olgu see siis mees või naine” , peetakse Afganistanis meeste haritust endiselt olulisemaks kui naiste. Nii kerkivad poistekoolid varem kui tütarlastekoolid. Vahel ei ole jõutud koolimaja tütarlastele ehitada ning nad peavad käima samas majas kus poisidki. Nii on juhtunud ka Keshendis: jõe kõrgel kaldal asuv väike vana koolimaja peab mahutama kolme vahetust. Klassid on pungil täis. Ei jätku toole ja pinke - nutikad poisid võtavad plastmassist tooli kodust kaasa. Samal ajal kui uus koolimaja poistele juba kerkib, on tütarlastekooli hoone valmimine takerdunud maavaidluse taha.
Keshendi kooli juhtkonnale ei meeldi, et välismaised külalised neidudega juttu ajada tahavad. Lõpuks antakse vestluseks luba, kuid ei lubata teha ühtki pilti. Välismaiste külaliste selgitused ei ei aita; umbusalduse müür ei kao. Nii võib juhtuda, sest afgaanidel on välisilmaga erinevad kogemused. Mis mõjusid külalised kaasa toovad, pole teada. Parem hoida neist siis juba kaugemale...
Kuidas intervjueerida korraga kolme klassitäit tütarlast? Eriti kui pealt kuulavad meesõpetajad, kes häbelike tütarlaste eest ise vastata püüavad? Mõned naisõpetajad kükitavad samuti siin, aga nad on apaatsed ega vasta küsimustele. Tundub uskumatuna, et vaid nelikümne kilomeetri kaugusel asub Sholgara küla tütarlastekool, kus iga naisõpetaja näis pakatavat heast tahtest ja energiast.
Ja siis juhtub ime. Üks neiu tõuseb püsti ja nõuab külalistelt abi. Teie, välismaalased, peate meie küla naisi aitama, ütleb neiu julgelt. Me vajame oma koolimaja. Me vajame haritud õpetajaid. Me vajame laboratooriumi, et õppida bioloogiat. Me vajame arvuteid, et saada tänapäevaseid teadmisi. Ja me vajame internetti ja inglise keele õpetajat, et suhelda välismaailmaga.