Kabuli päevik

Kuidas teha ümbritsevatele inimestele selgeks, et puudega laps saab hakkama nagu iga teine laps? See on raske küsimus paljude perede jaoks. Eriti Afganistanis, kus puudega laps loetakse perekonna häbiks ja jäetakse kodu seinte vahele peitu. Välismaiste abiprogrammide abiga on tekkinud suuremates linnades keskused, kus nii pimedad, kurdid kui ka vaimsete probleemidega lapsed õpetust saavad ja tegevust leiavad. Erilise väljaõpppe saanud sotsiaaltöötajad käivad kodudes ja teevad selgitustööd ka ümbruskonnas. Tihti ei jõua vanemad hiljem ära imestada, kuidas rumalaks peetud laps hoolsalt koolitükid omandab. Mõned tublid õppurid leiavad endale hiljem sobiva töö, näiteks rätsepa või automehhaanikuna.
Afganistani koolilapsed oskavad hinnata seda, et neil on võimalik koolis käia – eriti veel need lapsed, kes kohalike tavade järgi loetakse lootusetuteks ühiskonnaliikmeteks. Shengani puuetega laste keskus on paik, kus igaüks õpib vastavalt võimetele: ühes klassis käib riikliku kooliprogrammi järgi tund ja teises klassis õpitakse eluks vajalikke oskusi – oluline on ju selgitada inimestele, et võid olla kurt, aga muidu igati töövõimaline ja nutikas? Kolmandas klassis pannakse puzzle’sid kokku ja neljandas harjutatakse arvutikasutust. Kui veel internetiühenduse ka saaks, et suhelda teiste lastega kaugetes koolides, unistavad õppurid. Kahjuks on Afganistanis võimalik vaid satelliidiühendus ning internet seetõttu üüratult kallis.
Harva kogeb sellist siirast rõõmu nagu Shengani keskuses. On imeline jälgida õpetajate ja õpilaste suurepärast läbisaamist: olgu tunnis või mänguplatsil. Siinsed 65 õpilast on erilised, sest peavad ületama päevast päeva raskusi, mis tavainimesele tunduksid olematutena. Ehk kuidas ületada kurdina tiheda liiklusega teed riigis, kus ei ole ülekäiguradasid ega valgusfoore? Erilised on ka keskuse kuus tööajat, sest puuetega laste õpetamine nõuab suurt kannatlikkust. Aga kannatlikkust afgaanidel jätkub...