Kabuli päevik

Ehkki Ghulam Rassul on alles viiendas klassis, on tal kindel siht silme ees: ta unistab saada õpetajaks. Tänagi on ta juba klassivanem ja assisteerib õpetajat. Ta õpib hoolsalt, eriti matemaatikat ja füüsikat. Ghulam Rassul on kindel, et ta tahab jääda õpetajaks just oma külla: Keshendeh küla poistekooli õpetajad on enamasti juba eakad ning neil napib haridust.
Vabal ajal unistab Ghulam Rassul nagu iga teinegi koolipoiss jalgpalli mängimisest. Ometi ei saa mängida nii palju kui tahaks, sest on vaja vanemaid ja vendi aidata. Tal on seitse venda ning tihti tuleb minna neile appi väikestele maalappidele küla ümbruses. Siin kasvatatakse vilja või teisi kultuure, mis ei vaja niisutust , näiteks arbuusi või melonit.
Keshendi küla on suurest provintsikeskusest Mazar-e Sharifist vaevalt 80 kilomeetri kaugusel, ometi võtab sõit sinna neli tundi. Läbi tuleb sõita jõest – kui on kõrge veeseis, siis külla ei pääsegi. Kitsukesel auklikul kruusateel kohtab üksikuid veoautosid ja külamehi hobuste või kaamelitega. Et sel aastal on olnud palju vihma, on künkad haljad ja saab koguda hulganisti rohtu. Ainult vihmavesi kastab neid künkaid. Lisaks kogutakse vett kõrgetele mäenõlvadele rajatud kanda’desse – spetsiaalsetesse veehoidlatesse. Ehkki Keshendi elanikud näevad palju vaeva, on looduslike tingimuste tõttu nende elu palju vaesem kui näiteks vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel Sholgara külas – kõigist pingutustest hoolimata vaid üks saak aastas.
Erivärvilised põllulapid moodustavad Keshendi järskudel nõlvadel otsekui lapitekimusteid. Nende lapikeste harimine on raske töö, reeglina käsitsi. Vahel näeb ka eeslitega kündjaid. Eesel oma põikpäisuses ei sobi künniloomaks, nii küntakse tavaliselt Afganistanis härgadega. Aga mis sa hädaga teed, kui härga osta ei jõua. Maa tahab ju harimist...
PS. See on viimane reportaazhidest, mõeldud tutvustama Afganistani koolilaste elu ja olu Mazari lähistel nelja maa koolilastele. Tänud lugemast.