Kabuli päevik

Sellel keskpäeval on tunda õhus erilist erutust juba kooliesisel teel. Saabuvad neiud kannavad pea peal kodus tehtud bulani’d (pirukaid) või tarivad potti riisiga. Ühel on kilekotis peidus naan (leib) , teine kannab hellalt pidupäevarooga mantu’sid (pelmeene). Paljudel on käes plasmassist lillekimbud, levinud kaunistuselement Afganistani pidudel. Sholgara tütarlastekooli väravas võtavad saabujaid vastu osad korralduskomitee liikmed.
Samal ajal teevad teised teevad käbedalt ettevalmistusi: tassivad klassidest pinke kitsasse koridori, pesevad juurvilju ja sätivad lauda külalistele õpetajate majas. Täna on pidupäev, õpetajate päev.
Peo algus hilineb nagu ikka Afganistanis kombeks: vähesed meesõpetajad ja –külalised aitavad üles seada sädelevaid dekoratsioone ja plakateid, vedu ei taha võtta ka võimendussüsteem. Lõpuks lüüaksegi võimendusele käega ja asutakse pidama kõnesid, lugema luuletusi ja ette kandma laule loomulikul moel. See teeb raskeks kuulmise – kõik koolitüdrukud ei mahu nii või teisiti majja, neiud kükitavad tihedas tropis lävepakul või tunglevada avatud uste taga, püüdes üksteisest üle kiigata.
Aga ilukõned on uhked – iga kõneleja rõhutab omal moel, kui tähtis on õpetaja roll. Kõned jätkuvad veel siiski, kui shura (ehk külanõukogu) esimees ja külalised kaetud laua taga istet võtavad, et kõike maitsvat-paremat proovida. Lõpuks pakutakse magustoitu, mille peale on kirjutatud „tere tulemast”. Afganistanis on kaunis levinud komme, et õpetajatele kingitusi tehakse. Ja loomulikult püüab iga perekond sel tähtsal päeval õpetajate lauale head-paremat saata.