Kabuli päevik

Habibullah kõõlub uudishimulikult uksel – temagi tahab osa saada oma ema jutuaajamist külalistega. Ema räägib, et vanem poeg töötab Iraanis ja tütre pere naasis just Araabia Ühendemiraatidest. Võõrale silmale näib see majapidamine kui vaikse rahu oaas: õu on tulvil roose, mooruspuud marjade all lookas, vaibad kutsuvalt verandale maha laotatud. Miks peavad külaelanikud siit lahkuma – tegu on ju rahuliku ja viljaka alaga?
Sholgara küla läbib suur jõgi, siin saadakse mitu saaki aastas. Nüüd, maikuus, käib juba viljakoristus. Teise kultuurina kasvatatakse tihti tulusat riisi. Piirkonnas leidub isegi metsa, mis on Afganistanis kaunis haruldane. Kui viimased aastad olnud vihmavaesed, siis kevad 2009 oli erandlik oma suurte sadudega. Sel aastal ootavad kõik põllumehed Afganistanis head saaki. Ometi ei pruugi pidev sadu ainult head tähendada. Sajud kaasa toonud üleujutused, mis on lõhkunud maju ja rikkunud põllumaid. Vahepeal oli külasse pääseminegi võimatu, sest kõrge veeseis lõhkus silla.
Üleujutused ei ole siiski peamine põhjus, miks paljud Sholgara külaelanikud kaugele tööd otsima sõidavad. Kurja juur peitub omandisuhtes – vaid viiendik perekondadest omab maad. Kõikidele ei jätku tööd päevilistena maamanike juures. Kui perekond turul ei kaubitse või koolis ei õpeta, jääb töötamiseks vähe võimalusi: kas teedeehitusele või püüda kaugemalt tööd leida.
PS: Selle loo juurde kuuluvad ka kõnekad pildid perenaisest, kes meid külla kutsus ja oma perest rääkis, samal ajal külalistele lehvikuga tuult lehvitades... Paraku neid pilte avalikult näidata ei saa, sest selle perekonna aumõiste ei luba naisi avallikult eksponeerida - tavaline situatsioon Afganistanis.