Kabuli päevik

14- aastasele Nazifale meeldib õppida. Eriti meeldib talle matemaatika; isegi vabal ajal püüab ta koolitükke uurida. Vaba aega ei ole muidugi palju, sest tuleb ema abistades väiksemate õdede ja vendade järele vaadata. Nazifa unistab inseneri või arsti elukutsest. Tütarlaps usub, et tema unistus võib olla reaalne – on ta ju oma silmaga näinud oma külas kliinikus medõena töötavat afgaanitari.
Täna kummardub Nazifa pühakirja kohale. Ühe raamatu kohal on terve salgake tütarlapsi, sest igale koolilapsele ei jätku raamatut. Olusid tundmata võiks arvata, et tegu on laulutunniga. Tegelikult on aga koraanitund: õpetaja laulab pühasid tekste ees ning tütarlapsed kordavad koos järel. Afganistan on islamivabariik. Usk mängib selles riigis väga suurt rolli - nii hakkavad lapsed õppima Püha Koraani juba esimesest klassist alates kuni üheksanda klassini. Et pühakirja tuleb tunda originaalis, mitte tõlkes, tuleb õppida ka araabia keelt.
Islam ei ole tähtis ainult raamatutarkusena; tegelikult määrab islam ära võimalused ja annab käitumisjuhised tavaeluks olgu siis tegu abiellumise, söömise või palvetamisega. Afganistanis on tavaks, et palvetavad naised kodus. Sellel reeglil on ka erandeid. Näiteks Mazar-e Sharifis asuvasse kuulsasse Hazrat Ali pühamusse võivad tulla nii mehed, naised kui ka lapsed. See imeliselt rahumeelse õhkkonnaga pühamu on paljude perekondade palverännaku sihtkohaks; siin võib kohata inimesi üle terve Afganistani. Selles kaunis timuriidide ajal püstitatud kompleksis võib kohata nii tõsiseid palvetavaid mehi, pühapäevaselt riides lapsi innukalt pühasid valgeid tuvisid söötmas või naisi koos lastega pühaku hauale suundumas.