Kabuli päevik

Pöördudes Kabulist tagasi juuni algul, näis kõik olevat selge: panen üles paar fotonäitust Eestis, organiseerin koolidele oma raamatu saatmise ja pöördun siis koos abikaasaga Kabulisse tagasi. Paraku teeb elu omad korrektuurid. Sain nimelt Põhja-Afganistani reisilt mingi nahalööbe, mis progresseerus kodus enneolematu kiirusega. Pärast mõningaid arste, kes pilgu peale viskasid ja enesekindlalt seenevastaseid ravimeid kirjutasid (millest mingit tolku polnud), õnnestus lõpuks leida üks asjatundlik tohter. Tänu foorumitele, muide. Dr. Raudsepp arvas, et pilt on segane ja vaja laboriproove. Paraku ei saanud biopsiat (ehk siis koeproovi) enne võtta, kui hormoonsalvide mõju möödas. Kaks nädalat ei määrinud end siis millegagi - kratsisin end nagu kirbupilves krants ja piinlesin hullupööra. Olin magamatusest lõpuks ogar. Uurisin netist nahahaiguste sümptome ja pilte kuni plekilise tüüfuseni välja - on ju Mazar hoopis teises kliimavööndis kui Kabul, nii võis kahtlustada ka mõnd troopilist haigust. Lõpuks sai biopsia tehtud ja nahahaigus diagnoositud - ei midagi eksootilist, täiesti tavaline nahahaigus Eestis (aga ilming oli ebatüüpiline). Esimesest päevast, mil ravi hakkasin saama, hakkasin ka tervenema. Paraku sõitis vahepeal abikaasa Kabulisse ja mina jäin end Eestisse ravima.
Ka teine tagasilöök tuli ette: Armastatud Afganistani näituse lasi mul üles riputada oma ruumesse Kirsimäe kohvik, kelle perenaisega oli juba kuid tagasi kokkulepe. Kohvik asub Pärimusmuusika keskuses Viljandis. Paraku on kohvikul ja keskusel mingi kana kitkuda ja mina oma näitusega jäin rumalalt selle vahele: ehkki perenaine vandus jumalakeeli, et avab kohviku (hetkel, mil üles riputasin, oli suletud), on näitus siiani suletud kohviku seintel.
Hea uudis on aga see, et brittide Afghan Connection küsis mu fotonäituse lühendatud versiooni endale; see on juba ka füüsiliselt üleval rippunud Londoni lähistel Slough muuseumis. Samuti sai pildid Swedish Committe for Afghanistan; nemadki tegelevad näituse ettevalmistusega.
PS. Kuna vahepeal ei suutnud üldse tööd teha, jäid seisma ka Põhja-Afganistani reportaazhid. Nüüd on 11 fotoreportaazhi valmis; kavatsen ka päevikusse need üles riputada.
PS2. Pildid on meie viimasest piknikust Kabuli lähistel Gulbahgis.