kolmapäev, detsember 16, 2009

 

Alar Nigul vs Mario Merirand

Võtsin end kokku (sõjakirjandus ei kuulu minu lemmiklektüüri hulka) ja lugesin lisaks varemloetud Marko Meriranna Afganistani päevikule läbi veel ühe sõduri mälestused - Alar Niguli Võitlus kahel rindel. Need raamatud on väga erinevad. Ma ei pea siinkohal silmas, et Merirand kirjutab tänapäevasest sõdurielust ning Nigul oma Afganistani-kogemusest nõukogude sõdurina, vaid et raamatud on oma olemuselt erinevad.
Niguli raamat on ladusalt kirjutatud ja detailiderikas, olgu selleks kubemetäid või granaatõuna söömine. Väga täpselt kirjeldab autor nii lahingustseene kui ka ümbritsevaid inimesi, olusid, puhkehetki, sõduritemaatikat. Nigul kirjutab lahti nõukogude sõjaväes olemise tahud, kohati sürrealistlikud, kohati jubedad. Mina olen Niguliga samast aastakäigust, aga nooremate lugejate jaoks ei pruugi paljud olukorrad ilma selgitusteta arusaadav olla. Minugi sõbrad saatsid hulganisti kirju kusagilt NLiidu avarustust; nii oli äratundmishetki ja tuttava käekirjaga lugusid (pool)hulludest ohvitseridest ja noorsõdurite julmast peedistamisest ehk dedovshina'st.
Nigul kirjeldab ka kohapealseid olusid, luuretegevust ja lahinguhetki. Mulle näib, et ta jääb ausaks oma tunnete kirjeldamisel võitluses, ehkki kohati oli mul väga raske ja valus neid kirjeldusi lugeda. Ei kujuta ette, kui raske neid veel kirja panna on või lugeda neil, kes ise sellistes olukordades osalenud.
Meriranna raamatut on raske kommenteerida, sest see on nii kummaline üllitis. Vastupidiselt macholikule Nigulile on tegu unistava sõdurpoisiga. Mitte et mul midagi isikliku päeviku vastu oleks, aga konkreetselt võtsin selle raamatu kätte ikkagi sooviga saada aimu, millega eesti sõjamehed siis tegelevad. Paraku oli kirjelduste lagi "olime umbes 25 minutiga külas. Sõitmisest ma parem ei räägi. Lõpuks tellisime õhutoetuse."
Ühelt poolt tekkis tunne, et Merirannal ei olnud voli rääkida vabalt oma sõdurikogemusest (mis ei tähenda, et ta ei võiks kirjutada huvitava raamatu 20 aasta möödudes). Teisalt jäid silma jäid kohad, kus oleks tahtnud ajakirjanikuna karjatada - miks ometi ei räägita asju lahti, miks ei saatnud toimetaja täpsustavat küsimust autorile. Meriranna raamatu puhul ei saa toimetajatööst üle ega ümber; tegelikult vähemal määral ka Niguli raamatu puhul. Afganistani puudutavate tekstide toimetamine täielik õnnetus. Toon siinkohal kõige lihtsama näite - ei räägita Afganistanis afgaani (sellist keelt pole olemas) või araaba (mõlema raamatu autori arvamus; tegelikult marginaalne vähemus) või kohalikus (missuguses neist paljudest?) keeles.
Hetkeseisuga juhul jäi Meriranna raamatu väljaandmise eesmärk mulle häguseks. Autori värvilised fotod oleksid võinud anda juurde paljugi; paraku ei ole mõtet rääkida hallist fotost allkirjaga "rohelus orus või loojang kõrbes." Ahel-lugejana pean tõdema, et kahjuks on Eestis põud laia silmaringiga ja fakte kontrollivatest toimetajatest. Päevast päeva ilmub kirjandust, mida lugedes puhul tahaks küsida: kuulge väljaandjad, kui te tegite juba suure kulutuse (tõlke), paberi ja trükikulude osas, miks mitte toimetaja osas?
Üks tunne jäi aga ühine mõlema raamatu puhul - ja see oli kurbus. Kui Nigul kirjeldab olukorda, kus ohvitser annab mõttetu käsu sõita läbi küla, millele järgneb mõlemapoolne veresaun, kuulub tahes-tahtmata minu poolehoid afgaanidele, eriti naistele-lastele. Või kui Merirand paneb raamatusse pildi külale langevast pommist, siis liigub minu mõte hoopis neile perekondadele, kes oma kodust sel hetkel lõplikult ilma jäid. Kui nad ükskord tõesti siia tagasi pöörduvadki, siis maja asemel on pommiauk ja puuviljaaiast riismed.

Comments:
Ka käesolev artikkel vajaks ilmselt kõvasti toimetamist :)

Esiteks: Alar Niguli raamat ei ole mitte "Kahe rinde vahel" vaid "Võitlus kahel rindel".

Teiseks: Afgaanid on Puštu (Pashtun) alternatiivne nimi ja see seltskond räägib Puštu (Afgaani) keelt. Muide, nad ise peavad ennast araablaste järeltulijaks ja nende keele kirjalik tähestik on araabia omale ülimalt sarnane. Lisaks tuleks veel märkida, et Afgaanid on Afganistani suurim rahvusgrupp ja et nende järgi on see riik koguni oma nime saanud.

Lisaks Puštudele on seal tõesti igavene hulk erinevaid rahvaid, kuid niipalju, kui mina aru saan on kõikide nende keeled rohkemal või vähemal määral Araabia (või õigemini Pärsia) keele sugulased. Seega pean ma nendes raamatutes esitatud väidet, et räägitakse araabia keeltes (= araabia keele erinevates dialektides), täiesti korrektseks.
 
Esiteks, tänud viga osutamast. Sellepärast toimetamine vajalik ongi, et kirjutaja ei märka omi vigu.
Teiseks, parandus: Afganistani riigikeeled dari ja pushtu ei kuulu araabia keele rühma. Araabia keel kuulub afroaasia keelte semiidi keelte rühma; pushtu ja pärsia keeled (sh ka Afganistani teine riigikeel, dari) kuuluvad aga indoeuroopa keelte iraani keelte rühma.
Kolmandaks, tsitaat raamatust: "Kuulen, kuidas ANA meeste generaator põriseb ning kuidas nad omavahel araabia keeles räägivad."
Kui araabia keeles rääkimise fakt oleks tõsi, siis võiks tegu olla kahtlaste meestega - araabia keeles räägivad "imporditud" enesetaputerroristid.
 
Muide, ma ise teenisin ka Kaznis ja hiljem Kabulis aastatel 87-88 ning vastavalt minu kogemusele olid seal ka tegelikult palgasõduritena teenistuses nii araablased kui ka iraanlased. Muide araablased olid (vähemalt tol ajal) suurepärased granaadi- ja raketiheitjate kasutajad.

Lisaks olid seal instruktoritena mitmed õhtumaade esindajad. Muide ühega neist olen ma 90-ndate algul suhelnud, kusjuures tuli välja, et me oleme olnud samal ajal ja samas piirkonnas :)
 
Postita kommentaar



<< Home

This page is powered by Blogger. Isn't yours?