reede, detsember 11, 2009

 

Obama, Orwell, Karmal ja deja vu

Kas Obama rahupreemia pole mitte suurepärane orwellilik näide, taban end mõtlemas. Mäletan tohutut vaimustust, kui 1980ndate algul oma isa kirjutusmasinal vaimustusega Orwelli raamatu 1984 põrandaalust käsikirja sisse tagusin. Just nimelt tagusin, sest oli vaja hakkama saada 8 eksemplariga läbi kehva kopeerpaberi. Mulle näis toona, et pole olemas raamatut, mis peegeldaks paremini tolleaegset sovjetilikku keskkonda – kogu peapeale pööratud absurdsuses. Pea kolmkümmend aastat hiljem näib, et kõik kordub.
Nobeli rahupreemia on saanud läbi aegade isikuid, kellest mõned on olnud mulle noores eas eeskujudeks, näiteks Fridtjof Nansen või Albert Scweitzer. Nobeli rahupreemia andmine poliitikutele näib libeda teena: meenutagem kasvõi Henry Kissingeri rahupreemiat Vietnami sõja lõpetamisele kaasaaitamise eest (samas kui on teada tema pooldav suhtumine Kambodza pommitamisse või Iraagi okupeerimisse).
Ostsin raamatukogu odavmüügilt paari krooni eest 1985. aasta National Georgaphic’u numbri, kus jäid silma artiklid mogulitest ja Afganistanist. Lugasin huviga, kuidas kunagine rahukorpuslane Mike Edwards, kirjeldab elavalt oma 10-päevast tagasipöördumist Kabulisse: võimulolev Barbak Karmal kinnitab, et 100000 nõukogude sõdurit on kutsutud külalised; kuidas toimub massiline „südemete ja meelte võitmise“ („to win minds and hearts“) kampaania; Afganistani riikliku armee nõrkus; suurem osa riigist on Kabuli võimu alt väljas; Kabuli tänavatel võid osta mida iganes, aga hinnad on pööraselt kõrged tavaafgaani jaoks; mudzhahediinid, kes imbuvad sisse Pakistanist ja korraldavad rünnakuid; riigi poolt määratud juhid, keda ei võeta tõsiselt; patrullivad nõukogude sõjaväelased Kabuli tänavatel.
Ja kui autoril õnnestub vahel hiilida välja kohustusliku saatja seltsksonnast ja kohtuda afgaanidega omal käel, kuuleb ta ikka ja jälle: „Me tahame, et venelased läheksid ära koju.“ Lõpetan artikli tundega, et mind on tabanud deja vu.

Comments:
jah, sul on mingis osas õigus. Kuigi neis kahes sõjas on palju erinevusi, on põhiskeem suht sarnane. Samas väärib minu arust mainimist ka AFG lootusetu siseolukord, mis pöördub kaosesse kohe varsti peale võõrvägede lahkumist.Nii oli see peale RUS vägesid ning sama kordub ka peale ISAF-i. Need samad koolid ja haiglad rüüstatakse eilsete eeslikarjuste, kes kaose käigus kindraliks saanud, poolt. Sellele järgneb "kõikide sõda kõikide vastu", kus purustatakse see vähene, mis veel 90ndetate kodusõjast räsimata jäi. "pühade sõjameeste" mängude käigus saab hukka palju rohkem süütuid tsiviilisikuid kui ISAF või OEF läbi. Uurides kirjandust tuleb välja, et kuigi venelased tapsid küll inimesi, ehitasid nad suurema osa üldse AFG olemasolevast infrastruktuurist.Oleme sinuga üksjagu arutanud AFG probleemistikku ja mul on alati jäänud mulje sinu seiskukohast, et AFG probleem on vaid ISAF. Minu vaatluste kohaselt oli on ja jääb põhiprobleemiks AFG võimuvõitlus, mida aegajalt ilmestab mõne välise faktori lühiajaline ilmumine. Seega peaks AFG ka ise võtma vastutuse ja katsuma ka ise midagi teha peale vohava korruptsiooni ja vennatpusõja. sai pisut irooniline, kuid seesama modzahediin, kes töötegemise asemel sõdida tahab, on hädade allikas.
 
Tere anonüümne,
enda meelest püüan pigem arutleda huvitavatel teemadel kui et ajada õigust taga.
Kust sa võtad info nagu peaksin Afganistani ainsaks probleemiks võõrvägesid? Soovitan heita pilk mu blogisse. Viimast paarikümne teemadeks on olnud korruptsioon, uue-vana vastuolu, kuritegevus, vaesus, haridus, tütarlaste olukord, puhta vee kättesaadavus, tervis jne. Probleeme kuhjaga, lisaks veel võõrväed. Minu elukogemus ütleb, et kui endal on probleeme piisavalt, hakatakse otsima süüdlast. Ja kes sobiks veel paremini selleks kui välismaalased - olgu siis relvaga või relvata.
PS. "Eeslikarjused" on nii või teisiti Afganistanis võimul - arengu või mittearengu määrab kohapealne shura või väepealik, mitte kaugel Kabulis asuv valitsus.
 
("Kas või" kirjutatakse lahku.)
 
pole siin õnne ega pärli.

tavaline afgaani värk.

mitte mingil juhul ei tohi lahkuda.

kahju, et pole taastatud kuningavõim. Usun kuningas, kes oleks ka imaam, oleks pääsetee. See võimaldaks suuremal osal territooriumist kehtestada autoritaarne võim.

praegu ajavad ameeriklased taga oma fantoomi, ühiskonna arenguaste ei võimaldada veel mitte mingit demokraatiat.
 
M6tlesin, et huitab sind: http://www.foreignaffairs.com/node/65674
 
HuVitab
vabandust,
m.
 
Postita kommentaar



<< Home

This page is powered by Blogger. Isn't yours?