neljapäev, märts 18, 2010
Afganistan: analüüs vs "ärategemine"
Nagu oligi arvata, t
ekitas mu Afganistani analüüs Eesti Päevalehes parasjagu poleemikat. Kirjutasid ka mitmed ajakirjanikud. Ju
htus see, mida analüüsi kirjutades ette aimasin: Eestis ei saa keerulist teemat analüüsida, ilma et inimesed võtaksid asja isiklikult. Mitu ajakirjanikku ei arutlenud analüüsi sisu üle vaid võtsid seda kui rünnakut konkreetsetele ajakirjanikele või ajakirjanike klannile, süüdistades mind "ärategemises". Kurb.
Kõige huvitavam kiri tuli hoopis ühelt eesti tegevsõjaväelaselt - argumenteeritud ja asjakohane. Muuseas arvas see sõjaväelane, et Eesti ajakirjanduses pu
udub Afganistani diskussioon ja tõsine analüüs. Kahjuks ei saa selle inimese palvel tema kirja ei tsiteerida ega tema arvamuste üle arutleda. Seegi on Afganistani t
eema puhul sümptomaatiline - need inimesed, kes on kohapeal ja võiksid huvitavaid lugusid rääkida (ma ei pea silmas mitte ainult sõjaväelasi vaid ka kõikvõimalikke organisatsioonide töötajaid), ei saa otsekoheselt sõna võtta. Kujutan ette, et paarikümne aasta möödudes ilmuvad nii mõnedki põnevad tagasivaated oma Afganistanis viibimisele nii tsiviilekspertidelt, sõjaväelastelt kui ka vabatahtlikelt (päris palju on Kabulis neid, kes mõne MTÜ jaoks töötades soovivad oma CVsse lisada sõna "Afganistan").
Süüdistavad avaldused erapoolikus analüüsis on eriti iroonilised selles kontekstis, et just enne mu analüüsi avaldamist viibis Afganistanis EPLi ajakirjanik Dannar Leitmaa (finantseeris kaitseväe peastaap) ja nüüd, nädal hiljem, viibib seal EPLi Holger Roonemaa (finantseerib USA saatkond Tallinnas ja
USA NATO esindus). 
Roonemaa fotod ilmusid EPLis üleeile, mh oli seal ka tutvustav lause: "praegu on ligikaudu 80% elanikest kirjaoskamatud." Analüüsigem - mis on selle lausega valesti? Lugemisoskusega inimeste arvuks Afganistanis vanuses üle 15 loetakse praegu 29 protsenti. Paraku peab arvestama seda, et afgaanide eluiga on imelühike; 44 protsenti Afganistani elanikest vanuses alla 15 aasta. Ja sellest 44 protsendist käib omakorda koolis 61 protsenti. Järeldus: lugemisoskuseta inimeste arv Afganistanis ei saa olla 80 protsenti.
ekitas mu Afganistani analüüs Eesti Päevalehes parasjagu poleemikat. Kirjutasid ka mitmed ajakirjanikud. Ju
htus see, mida analüüsi kirjutades ette aimasin: Eestis ei saa keerulist teemat analüüsida, ilma et inimesed võtaksid asja isiklikult. Mitu ajakirjanikku ei arutlenud analüüsi sisu üle vaid võtsid seda kui rünnakut konkreetsetele ajakirjanikele või ajakirjanike klannile, süüdistades mind "ärategemises". Kurb.Kõige huvitavam kiri tuli hoopis ühelt eesti tegevsõjaväelaselt - argumenteeritud ja asjakohane. Muuseas arvas see sõjaväelane, et Eesti ajakirjanduses pu
udub Afganistani diskussioon ja tõsine analüüs. Kahjuks ei saa selle inimese palvel tema kirja ei tsiteerida ega tema arvamuste üle arutleda. Seegi on Afganistani t
eema puhul sümptomaatiline - need inimesed, kes on kohapeal ja võiksid huvitavaid lugusid rääkida (ma ei pea silmas mitte ainult sõjaväelasi vaid ka kõikvõimalikke organisatsioonide töötajaid), ei saa otsekoheselt sõna võtta. Kujutan ette, et paarikümne aasta möödudes ilmuvad nii mõnedki põnevad tagasivaated oma Afganistanis viibimisele nii tsiviilekspertidelt, sõjaväelastelt kui ka vabatahtlikelt (päris palju on Kabulis neid, kes mõne MTÜ jaoks töötades soovivad oma CVsse lisada sõna "Afganistan").Süüdistavad avaldused erapoolikus analüüsis on eriti iroonilised selles kontekstis, et just enne mu analüüsi avaldamist viibis Afganistanis EPLi ajakirjanik Dannar Leitmaa (finantseeris kaitseväe peastaap) ja nüüd, nädal hiljem, viibib seal EPLi Holger Roonemaa (finantseerib USA saatkond Tallinnas ja
USA NATO esindus). 
Roonemaa fotod ilmusid EPLis üleeile, mh oli seal ka tutvustav lause: "praegu on ligikaudu 80% elanikest kirjaoskamatud." Analüüsigem - mis on selle lausega valesti? Lugemisoskusega inimeste arvuks Afganistanis vanuses üle 15 loetakse praegu 29 protsenti. Paraku peab arvestama seda, et afgaanide eluiga on imelühike; 44 protsenti Afganistani elanikest vanuses alla 15 aasta. Ja sellest 44 protsendist käib omakorda koolis 61 protsenti. Järeldus: lugemisoskuseta inimeste arv Afganistanis ei saa olla 80 protsenti.
# posted by Õnne Pärl @ 7:06 AM 
Comments:
<< Home
Samas minule näiteks oli see EPL-is ilmunud analüüs igati huvitav lugemine, meeldiv vaheldus erinevate PR-osakondade toodangule. Aitäh!
Aga miks on see halb, et kaitseministeeriumi kulul viiakse ajakirjanike Afganistani? Praeguses majanduslikus olukorras lehed ise ilmselt oma inimesi sinna ei saadaks, mis tähendab, et selle riigi kohta ilmuksid ainult tõlkelood või ei ilmuks üldse midagi.
Tere
Yldjoontes oli Paevalehe artikkel aarmiselt meeldiv. On selge, et tavalise inimese elu Afganistanis pole kuigi meeldiv. Igatsugu insurgendid, vaepealikud, kurjategijad ning see kirju rahvusvaheline seltskond. Kysimus mis mind kogu aeg painama jaab peale Teie motete lugemist on - kas toesti oleks Afganistanis elu parem ilma ISAFita? Sest YRO ja muude vastu Te suurt sona ei vota. Voi lugematute NGOde vastu. Kas nemad on toesti organiseeritumad ja ei kylva segadust? Kuidas oleks yleyldse voimalik tsiviilyhiskonna ylesehitamine Afganistanis ilma turvalise keskkonna loomiseta?
Edasi. Kuigi koik faktid olid (minu teada) artiklis oiged, esines siiski teatud "kallutatust". On oige, et oopiumitoodang kasvas jatkuvalt 2001 kuni 2007. Miks otsustasite Te alustada just 2001 aastast, aga mitte naiteks 1997 aastast? Voi mitte 1906 aastast? Voi miks Te otsustasite mitte naidata 2008 ja 2009 aasta statistikat? Akki pohjendate.
Tsiviilohvrite kysimus on alati kerge teema. Iga kaotatud inimelu on tragoodia. Iga inimelu. Kuid vaita, et ISAF ei saaks aru sellest probleemist ega tee midagi, et seda valtida ei ole kindlasti oige. See on lausa valetamine. ISAFi tsiviilohvrid on lihtsalt paremini dokumenteeritud. Ja ausalt oeldes ei usu ma YRO statistikasse aastatest 2006 ja 2007. Ma tean kindlasti, et need olid valed. Sama vale kui vaide, et viimases Uruzgani suuronnetuses olid koik surmasaanud tsiviilohvrid. Kuid veelkord - ma ei oigusta tsiviilohvreid. Iga tarbetult kaotatud inimelu on tragoodia. Lihtsalt monikord voiks tahelepanu poorata ka ISAFi poolt paastetud inimeludele. Ei maksa yhekylgne olla. Praegune statistika naitab midagi muud. Naiteks lounaprovintsides on Afgaani ja rahvusvaheliste joudude sodureid surma saanud rohkem, kui tsiviilisikuid ning haavatasaanute vahe on mitmekordne. Ning valitsusevastaste rynnakutes on hukkunuid kordades enam, kui ISAF poolt pohjustatud kaotusi. On veel yks vahe - kui valitsusevastased yritavadki tsiviilisikuid rynnata, siis julgeolekujoududel on see traagiline onnetus.
Vaid paar nadalat tagasi toimus jargmine vahejuhtum Helmandis. Yks kohalik tydruk pogenes oosel (kohalike) vagistajate kyysist ja hyppas patrull-laagrisse sisse. Oli onn, et tunnimeestel jatkus kiiret reageerimist ning ta ellu jai. Olukord lahenes ja koik olid onnelikud. Hommikul tagastati tydruk elusalt-tervelt perekonnale ning vagagi kultuuriteadlikult, naissojavaelase eskordi saatel. Sama paeva ohtul lasi isa tydruku maha, sest liig paljud (mees)valismaalased olid teda nainud. Miks sellised juhtumid tsiviilohvrite hulka Teil ei kuulu? Voi Te pole sellistest kuulnud? Voi on see jarsku selline kultuuriline omapara mida meie peame lihtsalt taluma ja sellega arvestama? Et nemad omasid tappa voivad, aga meie mitte? Milline isa tapaks oma lapse mingi idiootse kultuurilise kuriteo parast?
Tanan. Aga muidu oli huvitav lugemine, kuigi enamuse Teie vaidetega ma ei noustu
Yldjoontes oli Paevalehe artikkel aarmiselt meeldiv. On selge, et tavalise inimese elu Afganistanis pole kuigi meeldiv. Igatsugu insurgendid, vaepealikud, kurjategijad ning see kirju rahvusvaheline seltskond. Kysimus mis mind kogu aeg painama jaab peale Teie motete lugemist on - kas toesti oleks Afganistanis elu parem ilma ISAFita? Sest YRO ja muude vastu Te suurt sona ei vota. Voi lugematute NGOde vastu. Kas nemad on toesti organiseeritumad ja ei kylva segadust? Kuidas oleks yleyldse voimalik tsiviilyhiskonna ylesehitamine Afganistanis ilma turvalise keskkonna loomiseta?
Edasi. Kuigi koik faktid olid (minu teada) artiklis oiged, esines siiski teatud "kallutatust". On oige, et oopiumitoodang kasvas jatkuvalt 2001 kuni 2007. Miks otsustasite Te alustada just 2001 aastast, aga mitte naiteks 1997 aastast? Voi mitte 1906 aastast? Voi miks Te otsustasite mitte naidata 2008 ja 2009 aasta statistikat? Akki pohjendate.
Tsiviilohvrite kysimus on alati kerge teema. Iga kaotatud inimelu on tragoodia. Iga inimelu. Kuid vaita, et ISAF ei saaks aru sellest probleemist ega tee midagi, et seda valtida ei ole kindlasti oige. See on lausa valetamine. ISAFi tsiviilohvrid on lihtsalt paremini dokumenteeritud. Ja ausalt oeldes ei usu ma YRO statistikasse aastatest 2006 ja 2007. Ma tean kindlasti, et need olid valed. Sama vale kui vaide, et viimases Uruzgani suuronnetuses olid koik surmasaanud tsiviilohvrid. Kuid veelkord - ma ei oigusta tsiviilohvreid. Iga tarbetult kaotatud inimelu on tragoodia. Lihtsalt monikord voiks tahelepanu poorata ka ISAFi poolt paastetud inimeludele. Ei maksa yhekylgne olla. Praegune statistika naitab midagi muud. Naiteks lounaprovintsides on Afgaani ja rahvusvaheliste joudude sodureid surma saanud rohkem, kui tsiviilisikuid ning haavatasaanute vahe on mitmekordne. Ning valitsusevastaste rynnakutes on hukkunuid kordades enam, kui ISAF poolt pohjustatud kaotusi. On veel yks vahe - kui valitsusevastased yritavadki tsiviilisikuid rynnata, siis julgeolekujoududel on see traagiline onnetus.
Vaid paar nadalat tagasi toimus jargmine vahejuhtum Helmandis. Yks kohalik tydruk pogenes oosel (kohalike) vagistajate kyysist ja hyppas patrull-laagrisse sisse. Oli onn, et tunnimeestel jatkus kiiret reageerimist ning ta ellu jai. Olukord lahenes ja koik olid onnelikud. Hommikul tagastati tydruk elusalt-tervelt perekonnale ning vagagi kultuuriteadlikult, naissojavaelase eskordi saatel. Sama paeva ohtul lasi isa tydruku maha, sest liig paljud (mees)valismaalased olid teda nainud. Miks sellised juhtumid tsiviilohvrite hulka Teil ei kuulu? Voi Te pole sellistest kuulnud? Voi on see jarsku selline kultuuriline omapara mida meie peame lihtsalt taluma ja sellega arvestama? Et nemad omasid tappa voivad, aga meie mitte? Milline isa tapaks oma lapse mingi idiootse kultuurilise kuriteo parast?
Tanan. Aga muidu oli huvitav lugemine, kuigi enamuse Teie vaidetega ma ei noustu
# posted by 
: 7:24 AM
: 7:24 AM
Ah jaa, oma eelmise kommentaari jatkuks - mulle jaab sygavalt arusaamatuks vaide, et sojavaelased peaksid diskuteerima Afganistani missiooni mottekuse yle. Meie kaitsevaelased on Afganistanis seetottu, et Riigikogu ja valitsus on nii otsustanud. Jutul lopp. Kui Riigikogu otsustab mitte pikendada mandaati siis kaitsevaelased Afganistanist ka lahkuvad. Igayks peab jaama oma liistude juurde ja igayks peab vastutama oma otsuste eest. Sojavaelased ei ole otsustanud Afganistani minna ja seetottu ei saa nad ka otsustada sealt lahkumise yle ega arutada missiooni mottekuse yle. Ning oleks rumal moelda, et sojavaelaste viibimine Afganistanis teeks neist Afganistani tsiviilyhiskonna spetsialiste voi siis rahvusvaheliste suhete spetsialisti.
Postita kommentaar
# posted by : 7:37 AM
: 7:37 AM << Home
