Kabuli päevik

Tahaksin arutleda ühe pikema kommentaari üle, mis käsitles EPLis avaldatud Afganistani analüüsi. Kommentaar (viide blogi lõpus) on küll anonüümne, kuid igati argumenteeritud. Sissejuhatuseks ütlen ka seda, et mitmed viidatud teemad mõlkusid meeles, kuid jäid lihtsalt lahti kirjutamata. Mulle anti küll kolm lehekülge, aga vaja olnuks ilmselt kümme.
Esiteks, tsiteerin: "Kysimus mis mind kogu aeg painama jaab peale Teie motete lugemist on - kas toesti oleks Afganistanis elu parem ilma ISAFita? Sest YRO ja muude vastu Te suurt sona ei vota. Voi lugematute NGOde vastu. Kas nemad on toesti organiseeritumad ja ei kylva segadust? Kuidas oleks yleyldse voimalik tsiviilyhiskonna ylesehitamine Afganistanis ilma turvalise keskkonna loomiseta?"
Ma ei võta kellegi vastu sõna - ma püüan rääkida neist faktidest, mis on eesti ajakirjanduses "ära unustatud" või tagaplaanil (tsiviilohvrid, inimeste põgenemine sõja jalust). Olen korduvalt juttu teinud tsiviilabi vähesest tulemuslikkusest - nii oma raamatus, päevikus kui ka antud artiklis. Minu isikliku kogemuse kohaselt on Afganistan täis tuhandeid abiorganisatsioone, kes ei tee koostööd (töötades tihti üksteisele vastu). Olen näinud kõrvalt, kuidas teemade kattudes üritab iga organisatsioon parimaid afgaane "oma parteisse" meelitada. Paljud organisatsioonid töötavad ühes ja samas populaarses valdkonnas - nagu naiste õigused ja haridus - samas kui paljud teised "vähemseksikad" alad on katmata. Selle asja õige nimi ei ole soov aidata, vaid äri - kõikvõimalikud NGOd tekivad ikka nendes valdkondades, kus raha jagatakse. Näiteks paneb EL paika, et nüüd on prioriteet see ja see valdkond ja siis seda jagatavat abiraha minnakse ka püüdma. Ka sõda on ju meeletu äri, kus teenivad suurfirmad.
Kui ma vaatan nö Afganistani-missiooni enda seisukohalt, siis ka meie perekond ei läinud Afganistani vabatahtlikena inimesi aitama. Sõitsime samuti sinna raha teenima. Tõde on see, et meie, läänlased, teenime vaeste ja hädas inimeste pealt. Nii on olnud minu teadlik otsus see, et pean midagi afgaanidele vastu andma, midagi nende heaks midagi tegema - ma võlgnen neile.
Ma ei tea, kas elu oleks parem või halvem (parem ja halvem on üldse kategooriad, mida on mul järjest keerulisem kasutada) ilma võõrvägedeta. Küll aga tunnen afgaane sedavõrd, et olla kindel: afgaanid ei taha, et keegi neid elama õpetab ja nende maal käsutab. Kas turvalist keskkonda saab tekitada välisjõuga? Mina kahtlen tugevalt; seda tõestab ka Afganistani ajalooline kogemus. Soovisin oma analüüsis ka osutada, et neid põhjusi, mis olid aastal 2001 vägede sissetoomisele, ei ole enam.
Teiseks, tsiteerin: "Kuigi koik faktid olid (minu teada) artiklis oiged, esines siiski teatud "kallutatust". On oige, et oopiumitoodang kasvas jatkuvalt 2001 kuni 2007. Miks otsustasite Te alustada just 2001 aastast, aga mitte naiteks 1997 aastast? Voi mitte 1906 aastast? Voi miks Te otsustasite mitte naidata 2008 ja 2009 aasta statistikat? Akki pohjendate."
Need arvud ja veel mitmed numbrid olid olemas ja välja pakutud. Paraku ei ole ajaleht kummist - toimetaja pidi tegema valikuid, mida võtta ja jätta. Alates 2001 seetõttu, et siis tulid võõrväed sisse.
Kolmandaks, tsiteerin: " Tsiviilohvrite kysimus on alati kerge teema. Iga kaotatud inimelu on tragoodia. Iga inimelu. Kuid vaita, et ISAF ei saaks aru sellest probleemist ega tee midagi, et seda valtida ei ole kindlasti oige. See on lausa valetamine. ISAFi tsiviilohvrid on lihtsalt paremini dokumenteeritud. Ja ausalt oeldes ei usu ma YRO statistikasse aastatest 2006 ja 2007. Ma tean kindlasti, et need olid valed. Sama vale kui vaide, et viimases Uruzgani suuronnetuses olid koik surmasaanud tsiviilohvrid. Kuid veelkord - ma ei oigusta tsiviilohvreid. Iga tarbetult kaotatud inimelu on tragoodia. Lihtsalt monikord voiks tahelepanu poorata ka ISAFi poolt paastetud inimeludele. Ei maksa yhekylgne olla. Praegune statistika naitab midagi muud. Naiteks lounaprovintsides on Afgaani ja rahvusvaheliste joudude sodureid surma saanud rohkem, kui tsiviilisikuid ning haavatasaanute vahe on mitmekordne. Ning valitsusevastaste rynnakutes on hukkunuid kordades enam, kui ISAF poolt pohjustatud kaotusi. On veel yks vahe - kui valitsusevastased yritavadki tsiviilisikuid rynnata, siis julgeolekujoududel on see traagiline onnetus."
Teie väidate, et teate õigeid fakte hukkunute osas. Kahjuks väidab nii iga organisatsioon. Mina tunnistan ausalt, et ma õiget numbrit ei tea; minu meelest on võimatu saada täpset statistikat. Kuna teema on tundlik, tuli valida võimalikult autoriteetsed allikad ja nendele toetuda. Nõustun Teiega, et on võimalik teha erinevaid süviti minevaid analüüse ja võrdlusi nagu Te pakute - aga sel juhul oleks EPL pidanud tellima minult raporti, mitte artikli.
Kolmandaks: "Vaid paar nadalat tagasi toimus jargmine vahejuhtum Helmandis. Yks kohalik tydruk pogenes oosel (kohalike) vagistajate kyysist ja hyppas patrull-laagrisse sisse. Oli onn, et tunnimeestel jatkus kiiret reageerimist ning ta ellu jai. Olukord lahenes ja koik olid onnelikud. Hommikul tagastati tydruk elusalt-tervelt perekonnale ning vagagi kultuuriteadlikult, naissojavaelase eskordi saatel. Sama paeva ohtul lasi isa tydruku maha, sest liig paljud (mees)valismaalased olid teda nainud. Miks sellised juhtumid tsiviilohvrite hulka Teil ei kuulu? Voi Te pole sellistest kuulnud? Voi on see jarsku selline kultuuriline omapara mida meie peame lihtsalt taluma ja sellega arvestama? Et nemad omasid tappa voivad, aga meie mitte? Milline isa tapaks oma lapse mingi idiootse kultuurilise kuriteo parast?"
Antud juhtumi kirjeldusega olen tuttav EPLi vahendusel. Juhin tähelepanu, et mul isiklikult puudub võimalus loendada hukkunud afgaane; küll aga loendavad organisatsioonid relvastatud konfliktis hukkunud afgaane. Kahjuks puuduvad andmed kultuurilises konfliktis hukkunud afgaanide kohta - ja neid näiteid jätkub. See ongi teema, mida üritan pidevalt - tulutult - tõstatada: väga keeruline on teha "õigeid" otsuseid keskonnas, mis on väga erinev. Teie meelest on Teil õigus tappa afgaane enda seadustest lähtuvalt, aga afgaanid ei või teha otsuseid oma kodumaal enda seadustest lähtuvalt?
Eesti naisena tapetud afgaanitari loole hinnangut andes tundub otsus tappa oma tütar hullumeelse inimese teona, millele mul on võimatu õigustust leida. Kohutav tegu. Aga olles elanud mõni aeg afgaanide seas ja teades reegleid - tegu on ootuspärase teoga. St tütarlapse au oli rüvetatud, perekonna käitumises ei olnud kohalikus kultuurikontkstis midagi üllatavat. Teie võib-olla ei tule selle pealegi, et teatud situatsioonides ei ole afgaani perekonnal valikut (selles mõttes nagu meie saame teha valikuid) - nad käituvad nii nagu nõuab traditsioon, isegi kui nad ei taha.
Küsimus on pigem selles, kuidas seda käitumist saaks muuta, kui pikka aega see nõuab ja kas afgaanid ise generatsioonide lõikes muutuvad. Mina isiklikult ei usu, et aitab mõnest sõrme viibutavast väismaalasest, kes ütleb "ärge nii tehke, sest nii on meil läänes paha?"

Neljandaks: "Ah jaa, oma eelmise kommentaari jatkuks - mulle jaab sygavalt arusaamatuks vaide, et sojavaelased peaksid diskuteerima Afganistani missiooni mottekuse yle. Meie kaitsevaelased on Afganistanis seetottu, et Riigikogu ja valitsus on nii otsustanud. Jutul lopp. Kui Riigikogu otsustab mitte pikendada mandaati siis kaitsevaelased Afganistanist ka lahkuvad. Igayks peab jaama oma liistude juurde ja igayks peab vastutama oma otsuste eest. Sojavaelased ei ole otsustanud Afganistani minna ja seetottu ei saa nad ka otsustada sealt lahkumise yle ega arutada missiooni mottekuse yle. Ning oleks rumal moelda, et sojavaelaste viibimine Afganistanis teeks neist Afganistani tsiviilyhiskonna spetsialiste voi siis rahvusvaheliste suhete spetsialisti."

Täiesti nõus Teiega - sõjaväelased ei peagi diskuteerima missiooni mõttekuse üle, seda peaksid tegema hoopis poliitikud, ajakirjandus, laiem avalikkus. Just seda ma oma analüüsi kirjutades lootsingi.

Viide kommentaarile: https://www.blogger.com/comment.g?blogID=23400588&postID=601692708885668365