laupäev, aprill 03, 2010

 

Afganistani analüüsi arutelu

Tahaksin arutleda ühe pikema kommentaari üle, mis käsitles EPLis avaldatud Afganistani analüüsi. Kommentaar (viide blogi lõpus) on küll anonüümne, kuid igati argumenteeritud. Sissejuhatuseks ütlen ka seda, et mitmed viidatud teemad mõlkusid meeles, kuid jäid lihtsalt lahti kirjutamata. Mulle anti küll kolm lehekülge, aga vaja olnuks ilmselt kümme.
Esiteks, tsiteerin: "Kysimus mis mind kogu aeg painama jaab peale Teie motete lugemist on - kas toesti oleks Afganistanis elu parem ilma ISAFita? Sest YRO ja muude vastu Te suurt sona ei vota. Voi lugematute NGOde vastu. Kas nemad on toesti organiseeritumad ja ei kylva segadust? Kuidas oleks yleyldse voimalik tsiviilyhiskonna ylesehitamine Afganistanis ilma turvalise keskkonna loomiseta?"
Ma ei võta kellegi vastu sõna - ma püüan rääkida neist faktidest, mis on eesti ajakirjanduses "ära unustatud" või tagaplaanil (tsiviilohvrid, inimeste põgenemine sõja jalust). Olen korduvalt juttu teinud tsiviilabi vähesest tulemuslikkusest - nii oma raamatus, päevikus kui ka antud artiklis. Minu isikliku kogemuse kohaselt on Afganistan täis tuhandeid abiorganisatsioone, kes ei tee koostööd (töötades tihti üksteisele vastu). Olen näinud kõrvalt, kuidas teemade kattudes üritab iga organisatsioon parimaid afgaane "oma parteisse" meelitada. Paljud organisatsioonid töötavad ühes ja samas populaarses valdkonnas - nagu naiste õigused ja haridus - samas kui paljud teised "vähemseksikad" alad on katmata. Selle asja õige nimi ei ole soov aidata, vaid äri - kõikvõimalikud NGOd tekivad ikka nendes valdkondades, kus raha jagatakse. Näiteks paneb EL paika, et nüüd on prioriteet see ja see valdkond ja siis seda jagatavat abiraha minnakse ka püüdma. Ka sõda on ju meeletu äri, kus teenivad suurfirmad.
Kui ma vaatan nö Afganistani-missiooni enda seisukohalt, siis ka meie perekond ei läinud Afganistani vabatahtlikena inimesi aitama. Sõitsime samuti sinna raha teenima. Tõde on see, et meie, läänlased, teenime vaeste ja hädas inimeste pealt. Nii on olnud minu teadlik otsus see, et pean midagi afgaanidele vastu andma, midagi nende heaks midagi tegema - ma võlgnen neile.
Ma ei tea, kas elu oleks parem või halvem (parem ja halvem on üldse kategooriad, mida on mul järjest keerulisem kasutada) ilma võõrvägedeta. Küll aga tunnen afgaane sedavõrd, et olla kindel: afgaanid ei taha, et keegi neid elama õpetab ja nende maal käsutab. Kas turvalist keskkonda saab tekitada välisjõuga? Mina kahtlen tugevalt; seda tõestab ka Afganistani ajalooline kogemus. Soovisin oma analüüsis ka osutada, et neid põhjusi, mis olid aastal 2001 vägede sissetoomisele, ei ole enam.
Teiseks, tsiteerin: "Kuigi koik faktid olid (minu teada) artiklis oiged, esines siiski teatud "kallutatust". On oige, et oopiumitoodang kasvas jatkuvalt 2001 kuni 2007. Miks otsustasite Te alustada just 2001 aastast, aga mitte naiteks 1997 aastast? Voi mitte 1906 aastast? Voi miks Te otsustasite mitte naidata 2008 ja 2009 aasta statistikat? Akki pohjendate."
Need arvud ja veel mitmed numbrid olid olemas ja välja pakutud. Paraku ei ole ajaleht kummist - toimetaja pidi tegema valikuid, mida võtta ja jätta. Alates 2001 seetõttu, et siis tulid võõrväed sisse.
Kolmandaks, tsiteerin: " Tsiviilohvrite kysimus on alati kerge teema. Iga kaotatud inimelu on tragoodia. Iga inimelu. Kuid vaita, et ISAF ei saaks aru sellest probleemist ega tee midagi, et seda valtida ei ole kindlasti oige. See on lausa valetamine. ISAFi tsiviilohvrid on lihtsalt paremini dokumenteeritud. Ja ausalt oeldes ei usu ma YRO statistikasse aastatest 2006 ja 2007. Ma tean kindlasti, et need olid valed. Sama vale kui vaide, et viimases Uruzgani suuronnetuses olid koik surmasaanud tsiviilohvrid. Kuid veelkord - ma ei oigusta tsiviilohvreid. Iga tarbetult kaotatud inimelu on tragoodia. Lihtsalt monikord voiks tahelepanu poorata ka ISAFi poolt paastetud inimeludele. Ei maksa yhekylgne olla. Praegune statistika naitab midagi muud. Naiteks lounaprovintsides on Afgaani ja rahvusvaheliste joudude sodureid surma saanud rohkem, kui tsiviilisikuid ning haavatasaanute vahe on mitmekordne. Ning valitsusevastaste rynnakutes on hukkunuid kordades enam, kui ISAF poolt pohjustatud kaotusi. On veel yks vahe - kui valitsusevastased yritavadki tsiviilisikuid rynnata, siis julgeolekujoududel on see traagiline onnetus."
Teie väidate, et teate õigeid fakte hukkunute osas. Kahjuks väidab nii iga organisatsioon. Mina tunnistan ausalt, et ma õiget numbrit ei tea; minu meelest on võimatu saada täpset statistikat. Kuna teema on tundlik, tuli valida võimalikult autoriteetsed allikad ja nendele toetuda. Nõustun Teiega, et on võimalik teha erinevaid süviti minevaid analüüse ja võrdlusi nagu Te pakute - aga sel juhul oleks EPL pidanud tellima minult raporti, mitte artikli.
Kolmandaks: "Vaid paar nadalat tagasi toimus jargmine vahejuhtum Helmandis. Yks kohalik tydruk pogenes oosel (kohalike) vagistajate kyysist ja hyppas patrull-laagrisse sisse. Oli onn, et tunnimeestel jatkus kiiret reageerimist ning ta ellu jai. Olukord lahenes ja koik olid onnelikud. Hommikul tagastati tydruk elusalt-tervelt perekonnale ning vagagi kultuuriteadlikult, naissojavaelase eskordi saatel. Sama paeva ohtul lasi isa tydruku maha, sest liig paljud (mees)valismaalased olid teda nainud. Miks sellised juhtumid tsiviilohvrite hulka Teil ei kuulu? Voi Te pole sellistest kuulnud? Voi on see jarsku selline kultuuriline omapara mida meie peame lihtsalt taluma ja sellega arvestama? Et nemad omasid tappa voivad, aga meie mitte? Milline isa tapaks oma lapse mingi idiootse kultuurilise kuriteo parast?"
Antud juhtumi kirjeldusega olen tuttav EPLi vahendusel. Juhin tähelepanu, et mul isiklikult puudub võimalus loendada hukkunud afgaane; küll aga loendavad organisatsioonid relvastatud konfliktis hukkunud afgaane. Kahjuks puuduvad andmed kultuurilises konfliktis hukkunud afgaanide kohta - ja neid näiteid jätkub. See ongi teema, mida üritan pidevalt - tulutult - tõstatada: väga keeruline on teha "õigeid" otsuseid keskonnas, mis on väga erinev. Teie meelest on Teil õigus tappa afgaane enda seadustest lähtuvalt, aga afgaanid ei või teha otsuseid oma kodumaal enda seadustest lähtuvalt?
Eesti naisena tapetud afgaanitari loole hinnangut andes tundub otsus tappa oma tütar hullumeelse inimese teona, millele mul on võimatu õigustust leida. Kohutav tegu. Aga olles elanud mõni aeg afgaanide seas ja teades reegleid - tegu on ootuspärase teoga. St tütarlapse au oli rüvetatud, perekonna käitumises ei olnud kohalikus kultuurikontkstis midagi üllatavat. Teie võib-olla ei tule selle pealegi, et teatud situatsioonides ei ole afgaani perekonnal valikut (selles mõttes nagu meie saame teha valikuid) - nad käituvad nii nagu nõuab traditsioon, isegi kui nad ei taha.
Küsimus on pigem selles, kuidas seda käitumist saaks muuta, kui pikka aega see nõuab ja kas afgaanid ise generatsioonide lõikes muutuvad. Mina isiklikult ei usu, et aitab mõnest sõrme viibutavast väismaalasest, kes ütleb "ärge nii tehke, sest nii on meil läänes paha?"

Neljandaks: "Ah jaa, oma eelmise kommentaari jatkuks - mulle jaab sygavalt arusaamatuks vaide, et sojavaelased peaksid diskuteerima Afganistani missiooni mottekuse yle. Meie kaitsevaelased on Afganistanis seetottu, et Riigikogu ja valitsus on nii otsustanud. Jutul lopp. Kui Riigikogu otsustab mitte pikendada mandaati siis kaitsevaelased Afganistanist ka lahkuvad. Igayks peab jaama oma liistude juurde ja igayks peab vastutama oma otsuste eest. Sojavaelased ei ole otsustanud Afganistani minna ja seetottu ei saa nad ka otsustada sealt lahkumise yle ega arutada missiooni mottekuse yle. Ning oleks rumal moelda, et sojavaelaste viibimine Afganistanis teeks neist Afganistani tsiviilyhiskonna spetsialiste voi siis rahvusvaheliste suhete spetsialisti."

Täiesti nõus Teiega - sõjaväelased ei peagi diskuteerima missiooni mõttekuse üle, seda peaksid tegema hoopis poliitikud, ajakirjandus, laiem avalikkus. Just seda ma oma analüüsi kirjutades lootsingi.

Viide kommentaarile: https://www.blogger.com/comment.g?blogID=23400588&postID=601692708885668365



Comments:
Suur tanu kiirete ja asjalike vastuste eest.

Ajapuudusel teen vaid yhe kiire kommentaari.

Ma ei taha mingil juhul isiklikuks minna, palun vabandust, kui jargnev jutt sellisena tundub. Mis mind isiklikult tavaliselt hammastab on ebajarjekindlus vaitlustes. Kumb on siis oige - kas vooral maal jarjekindlalt omade reeglite jargimine voi siis vooral maal vooraste reeglite jargimine. Ei saa ju teha kahte korraga. Oigemini saab, aga tundub voltspyhaklik. Minu arusaam kokkupuutes afgaanidega on, et nemad ei hinda inimelu vaartust samamoodi kui meie, laanemaailma inimesed. Ma ei kahtle, et iga yksiku inimese puhul on teatud ringkonnas sygav lein, aga inimelu kui selline on selgelt odavam. Miks me siis peame tsiviilohvrite arvu parast muretsema (ehk siis kaituma vooral maal omade reeglite jargi)? Voi siis vastupidi - kui me muretseme tsiviilohvrite parast ja tunneme igale yhele kaasa, siis me poleks pidanud leppima oma lapse tapnud isa juhtumiga vaid selle mehe meie seaduste jargi kohtu alla andma. Kumb siis jaab.

Voib muidugi vaita, et naited on tendentslikud, kuid see on minu jaoks olnud yks raskemaid kysimusi yldse. Ja saan muidugi aru, kui see koik asjatu norimisena tundub, siis voib ju vastamata jatta.

Kommenteeriksin meeleldi muid vastuseid hiljem. Joudu edaspidiseks. Iga oige asja eest valjas olev inimene teeb meie elu rikkamaks
 
Kas sa tüdruk oled näinud dok.filme:
1.The Zeitgeist Movie
2.The Zeitgeist Addendum
3.The Zeitgeist movement:Orientation Presentation
Nood on üleval www.thezeitgeistmovement.com

The Zeitgeist Addendumis öeldakse,et
Taliban hävitas mooniväljad ja selle tagajärjel lasti õhku pilvelõhkujad,need kaks torni,
Maailmakaubanduskeskus-sedasi saadi ettekääne Afganistaani okupeerimiseks...
 
Kiire kommentaari vastuseks: minu meelest toote siinkohal suurepärase näite ühes peamises küsimuses - mina näen siin konflikti väärtushinnangute erinevuses. Kui võrrelda Afganistani ja Lääne väärtushinnanguid: on väärtushinnanguid, mis on mõistetavad mõlemale poolele ja on väärtushinnnangud, mis on teisele poolele arusaamatud.
Iga inimene (või organisatsioon), kes on võõral maal, peab ju otsustama, kas need väärtushinnangud, mida ta kannab, on kooskõlas selle ühiskonnaga. Kas neid on võimalik kohandada antud situatsioonis? Kui väärtushinnangud on erinevad, siis on ette näha konflikti. Ja see konflikt on olemas nii või teisiti, võin Afganistanis elanuna kinnitada. Ma ei pea silmas mitte suuri olulisi teemasid; igapäevaelus tuli ette tihti pisi-arusaamatusi.
Nüüd küsimus Teile: kas Teie meelest on Teil õigus suruda Afganistanis peale läänelikke väärtusi? Kui jah, siis ju ei tohiks pahandada ka selle üle, kui moslemid valguvad Euroopasse ja nõuavad omade väärtuste kehtestamist - kaetud naised, sealiha söömise keeld jne.
Mina vaatan seda kui tasakaaluseisundit, mis on kaunis habras. Vaadake kasvõi Euroopa riikide näiteid - mil määral me peame arvestama teiste kultuuride väärtushinnangutega, ohustamata enda kultuuri? Sama küsimus vastupidisena on ju afgaanide jaoks - kui palju peavad nemad arvestama lääne normidega, ohustamata endi omi?
Olen otsustanud - kui olen võõral maal, siis pean käituma, järgides sellel maal kehtivaid norme. Siin pole midagi pistmist sellega, kas need väärtused mulle isiklikult meeldivad või mitte.
Eeldan muidugi ka vastupidist - et võõrast kultuurist inimene järgib meie kodumaal meie norme. Minu meelest ei ole normaalne olukord, kui peaksin näiteks suvel õues sealiha grillimise või päevitusriiete kandmise lõpetama, sest mu naabermajja kolib konservatiivne afgaanide perekond.
Toon näite: üks inimene arvas näiteks Eestis, et ma propageerin burkat. Aga mulle ei meeldi burka, ma lihtsalt tutvustasin seda paljuräägitud riideeset. Tegelikult on mul endal füüsiliselt vastumeelne taluda rätikutki peas - no ei meeldi kohe üldse. Aga nii on Afganistanis tavaks ja tükki see minult küljest ei võtnud... Kui elasin Afganistanis, oli mul võimalus aru saada, miks seda riideeeset kantakse, selle plussid ja miinused endale selgeks teha. Kohapeal mõistsin, et enda katmise teema on palju laiem kui lihtsalt riideese.
Ma loodan, et mingil määral vastasin Teie keerulisele küsimusele.
 
Olen taarausku ja liigun suvel ainult niudevööga. Arvan et afgaani minnes lüüakse mind esimesel päeval maha ka minu usku ei aksepteeri keegi. Miks mina pean nende usku aksepteerima ja mitte virutama minu auto ees palvetavale muslimile jalaga taguotsa pihta. seda tegin soomes, sest kõrvalt mööda sõita oli võimatu.Miskipärast peame me nendega rohkem rohkem arvestama kui nemad meiega. Nõuavad autolubadele pilte burkaga ja muu jura.
 
"Kumb on siis oige - kas vooral maal jarjekindlalt omade reeglite jargimine voi siis vooral maal vooraste reeglite jargimine. Ei saa ju teha kahte korraga. Oigemini saab, aga tundub voltspyhaklik."

oma mugavast tugitoolist on mul lihtne ytelda: ainuõige oleks käia noatera peal ja yritada hoiduda kogu aeg mõlemate reeglite rikkumisest. see on keeruline, nõuab jooksu pealt tehtavaid kompromisse (nagu mis tahes põhimõtte järjekindel rakendamine).

aga minu meelest on see ainuõige, mitte valevagatsemine. käia kohalike reeglite järgi, aga yritada hoiduda oma isiklike või kultuuriliste põhimõtete rikkumisest.

võltsvagatsemiseks peaksin ma pigem seda, kui eri paigus tõesti eri reegleid rakendad: välismaal võid liiderdada, aga kodus oled korralik.

seda kõike mõistete ja sõnade lihtsal pinnal.

inimelu väärtustamise koha pealt saaks võõramaalane näidata isiklikku eeskuju, mis võib hakata vähehaaval vilju kandma.
 
"Olen taarausku ja liigun suvel ainult niudevööga. Arvan et afgaani minnes lüüakse mind esimesel päeval maha ka minu usku ei aksepteeri keegi."

ei ole kuulnud sellisest taarausu nõudest. kust see pärineb? kes seda on sulle õpetanud? tean taarausust yhte ja teist ega pole kuulnud, et selliseid asju seal nii ebamõistlikult normeeritaks. väga jäiku riietusnõudeid on taarausus yldse võrdlemisi vähe, see on algusest peale olnud usk, mis soovib kooskõla tänapäeva maailmaga, mitte ei taotle vastandumist (Utuste rääkis pigem sellest, et eestlaste oma usk saaks võrdseks teiste rahvaste uskudega ja võiks eripärasena olemas olla). kahtlustan sind taarausu nime kurjas ärakasutamises. (olen ise maausuline.)

yldiselt kipub iga usu raames olema radikaalide kõrval ka mõistlik, kompromissialdis suund, kes yritab leida tasakaalu usu ja igapäevanõuete vahel.

Euroopas on juba yle tuhande aasta levitatud muslimite kohta otseselt ekslikku infot (prantsuse rahvuseeposes "Rolandi laul" kujutatakse neid ekslikult teenimas jumalatena Muhamedi ja Apollot, kuigi Muhamed on tegelikult prohvet, mitte Jumalat) ja tänapäeval köidavad sama traditsiooni jätkates meedia tähelepanu pigem hullud radikaalid ja värvikad seigad (bin Laden, yks pime Londoni mulla, Ahmadinejad, liialdatud jutud keeldudest ning käte maharaiumisest) kui kirjeldused igapäevaelust.

"Miks mina pean nende usku aksepteerima ja mitte virutama minu auto ees palvetavale muslimile jalaga taguotsa pihta. seda tegin soomes, sest kõrvalt mööda sõita oli võimatu."

teist inimest jalaga lyya on ebaviisakas mis tahes olukorras. jätta löömata on tihtipeale võimalik, juhul kui sind parasjagu ei lööda. kahtlemata oleks olnud võimalik leida vägivallatum viis olukord lahendada, kuigi palvetavat inimest on samuti ebaviisakas katkestada.

"Miskipärast peame me nendega rohkem rohkem arvestama kui nemad meiega. Nõuavad autolubadele pilte burkaga ja muu jura."

kui nad _nõuavad_, siis tuleb nende nõue viia õigesse kohta. USA nõuab ELi rahvalt biomeetrilisi passe, kus burka on välistatud. EL allub pigem USA nõudele kui äärmusmuslimi vähemuse nõudele.

Eesti muslimid (põhiliselt tatarlased, keda on Eestis elanud Peeter Suure aegadest saati ja kes seetõttu tänavapildis kohalikest ei eristu) on soovinud ainult maad pyhakoja jaoks, mille ehitamist Sharjah' emiir rahastaks.

Eesti muslimid sallivad kristlaste pyhakodasid, on näidanud yles positiivset toetust maausuliste pyydlustele suuremale tunnustusele riigi silmis ja istuvad yhe laua taga Eesti Juudi Kogudusega.

yle Euroopa annavad tooni pigem muslimi organisatsioonid, kes teevad koostööd riigiga, mitte ei levita bin Ladeni videosid.

mina näen kyll pigem symmeetrilist vastastikust sallivust kui asymmeetriat. põliseurooplaste hulgas on vähese toetusega radikaalne paremtiib, kes kaotaks muslimid Euroopa pinnalt ära — samuti on muslimite hulgas väikese toetusega radikaalne tiib, kes kehtestaks Kalifaadi Euroopas.

nagu kyla koerale, nii koer kylale.
 
Postita kommentaar



<< Home

This page is powered by Blogger. Isn't yours?