Kabuli päevik

Täna ähvardab mind ootamatult hiiglaslik äikesepilv Tirana veehoidla ümber asuvas pargis, mis on ikka veel boheemlaslikult kõrge rohu ning suurte puudega mõnus ala. Siin noored kurameerivad või spordivad, pühendunud kalamehed loobivad õngi ja vanapaarid kulgevad lapselapsi edasi lükates käsikäes või siis loevad värskeid ajalehti (mida müüakse pargiteede ääres). Võib ka märki lasta, kohvi juua, paadiga sõita või muid kultuurseid tegevusi harrastada. Hoolimata lähenevast pilvemassiivist on park mõnusalt rahvast täis (võib-olla mängib oma osa see, et park asub otse ülikooli taga).
Pargis pingevabalt omavahel suhtlevaid eri soost noori vaadates meenutan hommikust käiku raamatupoodi, kus sirvisin mõningaid huvitavaid teoseid. Üks oli põhjalik uurimus albaania naistest, kes elasid oma elu meeste kombeid järgides - see oli ainuke pääsetee neile, kes ei soovinud oma pere soovidele vastavalt abielluda. Selline naine võis kanda relva ja isegi pärida oma isa maad (kui ei olnud teisi pärijaid).
Teine teos, mida end lugema unustan, on kuulus käitumiskood Kanun, mis nüüd on siis sõna-sõnalt inglise keelde tõlgitud. Kanun (e. seadus) oli veritasu aluseks ja selle töötas välja 15. sajandil aadlik Leke Dukjini. Kanun’is on 12 peatükki, näiteks: au, öeldud sõna, perekond, abielu jne. Lugesin huvi pärast läbi osad, mis sätestasid noorte meeste ja naiste õigused - õigem oleks vist öelda küll õigusetust, sest nagu selgus, ei olnud neil mitte mingisugust sõnaõigust ei abikaasa ega abielusobitaja (selline amet oli siis) valikul.
Lõpetan kohvikus kiiresti võrratu kohvi (kohvi on igas suvalises putkas oivaline, hind ca 60-80 leket ehk siis umbes 7-9 krooni) Viiendat käiku sisse lülitades jõuan juba peaaegu Skandebergi väljakule kesklinnas, kui taevaluugid avanevad. Jõuan pageda Tirana kunstimuuseumisse. Mulle ootamatult ei ole menüüs mitte albaania klassikud, vaid hoopis itaalia kunstikoguja Martani kollektsioon. Tegu on üllatavalt heatasemelise näitusega: sel ajal kui väljas möllab äike ning turvatöötajad kogunevad akende ümber, naudin uhkes üksinduses moodsaid autoreid alates Chagallist ja Warholist, lõpetades Picasso ja Mondriani'ga.
Muuseumi teine näitus on teema poolest küll minu huvidest justkui kaugel - tegu on fotoreportaazhidega eelmise sajandi alguse võidusõitudest. Aga selgub, et seal on palju toredaid detaile nagu inimeste riietus (uhked prillid või vatijoped, haakristid Berliini võiduajamisel jne), kultuurmaastikud, karikatuurid ajalehtedest (vt foto) või linnatänavatel kulgenud Monaco ralli fotod. Kahju on sellest, et üheski Albaania muuseumis ei saa ma pildi allkirjadest sotti - lisaks albaania keelele kasutatakse tavaliselt itaaliakeelseid silte.