Kabuli päevik

Juba kell kuus hommikul hakkavad päikesekiired aknaeesriiete vahelt sisse piiluma. Meil on väikese traditsiooniliselt ehitatud majakese parim tuba - neljast kõrgest kaarjast aknast avanevad vaated hästi säilinud Gjirokasteri kindlusele, kiviste katustega vanalinnale ning orus laiuvale uuele linnale. Lähen hommikusele jalutuskäigule. Nagu Tirana linnas, on ka siin mulle kui varajasele ärkajale soodus, et juba varahommikul on avatud pagaritöökojad, poed ja kohvikud. Vanapapid istuvad päeva esimese rakiklaasi taga samal ajal kui musta riietatud vanemad naised liiguvad kiriku suunas. Kellad kutsuvad hommikusele teenistusele. Kaugemalt nõlvalt kostab ka mulla kutse palvele: pärast Afganistani meeldib mulle väga kuulda-näha erinevate religioonide pühakodasid nii pingevabalt kõrvu seismas.
Juba esimesel Albaania külastusel seitse aastat tagasi unistasin näha kiviste katustega linna Gjirokasterit, kuid toona oleks kohalesõit Tiranast võtnud terve tööpäeva. Nüüd on olud tublisti paranenud: pool teed Tiranast Fieri möödub vaata et kiirteel. Oleme üürinud auto noormeestelt, kes pisikest reisibürood peavad ja kellelt ka oma korteri üürisime Tiranas. Fierist edasi liigume mäeahelike-orgude vahel, kus tee on kohati auguline ja kohati äärmiselt käänuline - nii et viimased üheksakümmend kilomeetrit võtavad meilt ikkagi kaks tundi. Samas on reisimine Albaanias uskumatult mugavaks muutunud: bensiinijaamu, kohvikuid ja restorane on terve teeserv tihedalt täis pikitud. Arutame, kui palju neist veel järgmise viie aasta pärast alles on. Samas teeb arenev turism meele ka nukraks: me ei suuda enam ära tunda rannikut Durrese külje all, kus seitse aastat tagasi männimetsa all kohvikus istusime. Nüüd on samas paigas kümne kilomeetri pikkuselt hotellid püsti ja alles vaid üksikud puukesed...
Gjirokaster võiks olla muuseum-linn oma imeliste kivist ehitatud katustega, kui vaid albaanlased nii vaesed ei oleks. Osaliselt on taastatud kindlus ja mõned kuulsamad majad. Paljud majad (ligi 600 ajaloolise väärtusega maja) on kahjuks katastroofilises seisus ja mõned ka lihtsalt kokku varisenud. Pole ka ime: siin elasid omal ajal rikkad inimesed, nii et paljud paar sajandit tagasi püstitatud majad on hiiglaslikud, meenutades pigem väikeseid kindlusi.
Ometi on turismi osas areng tuntav: kesklinnas on infopunkt, ehitatud on mitmeid uusi ööbimispaiku. Paljud välismaalased leiavad tee Gjirokaster'isse, sest sellele linnale on pühendatud Albaania kuulsaima kirjaniku Ismail Kadare (kes on siin sündinud) raamat Kivist kroonika. Minu jaoks on olukord vastupidne - pärast linna külastamist tekib huvi Kadare raamatut lugeda.
Samuti siit pärit endise diktaatori Hoxha perekond oli varakas, sest noore mehena reisis tulevane kommunist Euroopas ja õppis Montpellieri ja Sorbonne ülikoolides. Hoxha perekonna maja on taastatud etnograafiamuuseumina ja seal puudub vähimgi vihje endisele juhile. Ainult maja perenaine meenutab meile nõukogude aegseid giide - vanatüdrukuliku olekuga range daam talutab meid kiiresti läbi tubade, jagades lühidalt infot inglise keeles ning osutades mõnedele põnevatele detailidele. Jätmata samas vähimatki võimalust tube või esemeid kauem silmitseda kui ette nähtud.
Gjirokasteris on ometi üks paik, mille külastamine õigustab minu silmis pikka teekonda sellesse linna - nimelt 1811. aastal ehitatud Zekate maja. Tegu on Ali Pasha valitsusajal püstitatud rikka linnakodaniku kindlusmajaga (oma teadmised ammutame ingliskeelsest broshüürist, mille ulatab peale külaskäiku meile peremees). Maja on küll veidi putitatud, kuid seisab tühjana. Perekond pagendati kommunistliku rezhiimi aegadel pisikesse kõrvalmajja - see on päris tore hetk, kui muldvana mustas vanaproua käe tervituseks ulatab ja binokliga vanapapi meile lahkelt zhestidega loa annab maja vaatama minna.
Selles tüüpilises elamus ei ole rohkem restaureeritud ega möbleeritud kui tarvilik - maja tekitab eriliselt hea tunde. Puidust vahelaed on nii kulunud, et pragudest paistab valgus, tubades on traditsioonilised madratsid, akende eest puidust võred ja luugid. Puidust nikerdatud kapid, madalad galeriid tubades, ukseavad ja laed lisavad kivist seintele soojust.
Kõige vapustavam ruum on ülemisel korrusel asuv vastuvõturuum, mille seinad on kaetud Ottomani ahitektuurile omaselt tulbi-motiividega (selle sümboolne tähendus oli rikkuse, tervise ja tähtsuse rõhutamine). Naaldume mugavalt maha patjadele ja vaikime, kuulates maja hääli: lahtised uksed kolkuvad, aknaluugid kriiksuvad-krääksuvad igaüks omal moel, valged õhukese kardinad plagisevad tõmbetuules. Väljast kostab koera klähvimist, laste kilkeid ja lambakellade kolinat (need tõesti ei helise, vaid kolisevad siin).
Ümbritsev atmosfäär on kirjeldamatult müstiline, kuidagi väljaspool kohta ja aega. Ootamatult haarab mind selline meeleliigutus, et silmist hakkavad heast peast pisarad jooksma. Midagi sellist ei ole minuga mitte kunagi elus varem juhtunud. Kurdan abikaasale erilist liigutuse hetke ning samal hetkel käivitatakse õues kreissaag. Purskame mõlemad naerma ja lumm ongi hajunud.