Kabuli päevik

Minu kõrvale prantsatab pisike kõhn mees, kes haiseb raki järele. Ta istub põnevas asendis - otsekui tantsupoosis - käed puusas. Tema terav küüünarnukk togib mu ribisid. Lisaks sätib mees oma õuntest koosneva kilekotihunniku nii, et õunad mulle sülle vajuvad. Enne kui buss on väljunud, on ta kinni pistnud juba kolm õuna (omapärane meetod õunte söömiseks - kõigepealt murrab ta õuna pooleks). Ehkki mees reisib vaid kümne kilomeetri kaugusele Durresest Tirana suunas, jõuab ta selle lühikese ajaga ära süüa kaksteist õuna! Ta püüab ka mind värvata õunasööjate parteisse, toppides õunu mulle vägisi pihku ja tundes ilmset pahameelt, kui ma vaid ühega hakkama saan. Lahkudes viskab ta siiski mõned ubinad mulle sülle.
Linnadevahelisest liiklusest Albaanias võiks ilmselt kirjutada omaette raamatu. Nimelt saalivad seal väikebussid ja bussid suvalise graafiku alusel. Tiranas näiteks seisavad eri maanteedele suunduvad bussid erinevates kohtades.
Mul tekib viimastel palavatel päevadel idee sõita 39 kaugusel asuvase Durressesse - sinna väljuvad bussid raudteevaksalist. Õige bussi leidmine on lihtne: lisaks juhile on seal alati kaasas keegi hea hääleaparaadiga meeskodanik, kes kogub raha ja kõlgub avatud uksel, röökides täiest kõrist sihtkoha nime. Tavaliselt tuleb oodata väljumisega seni, kuni bussitäis rahvast koos. Durrese vahel käib siiski nii tihe liiklus, et ma ei jõua veel arugi saada, kui olen juba kiirsööste sooritavad bussikeses, lastes aeg-ajalt inimesi maha ja korjates peale. Kolmekümne viie minuti pärast oleme kohal.
Ehkki mul on plaan sõita kohaliku bussiga edasi plaazhile kümme kilomeetrit lõuna poole (jalutuskäiguks tiba pikk maa palava päikese all), haistavad taksojuhid minus potensiaalset klienti ja satun nende kaunikesti ebameeldivasse piiramisrõngasse. Ma ei tunne vähimtaki vajadust maksta 15 euri 10 kilomeetri ees, kui kiirsõit 39 kilomeetri kauguselt maksab 10 krooni. Mõlema päeva kokkuvõtteks võib öelda, et umbes 60 krooni eest saab sõidetud rannale ja tagasi Tiranasse, söödud salatit, joodud vett ja kohvi.
Et mulle ei meeldi itaalia keeles räuskavate agressivsete taksojuhtidega kembelda, võtan suuna Durresi linnast läbi põhja suunas. Umbes tunniajase jalutuskäigu kaugusel (linna keskel on sadam, seejärel betoonist promenaad ja lõpuks kipakas tee rannakohvikutega) jõuan linna piirile, kus leiduvad ka mõned kitsukesed räpased kivised rannaribad. Ehkki Eesti mõistes on palav suveilm ja merigi mõnus soe, pole kohalike arusaamiste järgi suvi veel alanudki. Leian siis endale puhta platsikese rannaribal, kus kohalikud mehed suvekohvikut lapivad-värvivad ja lapsed randa koristavad. Keegi - peale koerakarja, aga need kutsutakse õnneks ära - tüütama ei tule, saan rahus vee piiril paar tundi peesitada. Ehkki talun enda arust päikest hästi ja olen ka paksult kokku kreemitatud, olen paari tunni pärast juba täiesti küpse; päike on siin ikka päris karm.
Nooruke poiss minu läheduses rassib kogu aja täismehe kombel tööd teha, õed abiks. Ta riisub liiva läbi ja veab sodi käruga minema. Ühel hetkel avastavad lapsed mu kaamera ja paluvad pilti teha. Poiss paneb poseerides endale särgi selga ja püksid jalga. Märkide keeles annavad nad teada, et tahaksid väga endale ka foto saada - pakun siis poisile paberit ja pliiatsit, et ta aadressi kirjutaks. Selgub, et poiss ei oskagi kirjutada (ja tõele au andes ei ole siin ka meie mõistes aadresse - Tiranaski on meil hetkel aadress umbes nagu ühe suure tänava (millel on nimi) kõrvaltänav, mis läheb keskturu suunas, kaupluse Euromax vastas üheksakorruselise elamu kaheksandal korrusel. Annan lastele lohutuseks ära oma kommivarud. Kui lahkun, tuleb poiss mulle "ciao" ütlema, ulatan impulsiivselt käe ja ta silmad löövad särama, kätt täiskasvanulikult tõsisel ilmel vastu surudes.