Kabuli päevik

Kui meie lõpuks Ohridi järve äärde jõuame, jääb vaid nentida, et pea terve Albaaniale kuuluv järve äär on kuurordipiirkond oma lõputute vee kohale ehitatud kalarestoranide, eriti maalilistes kohtades asuvate hiiglaslike punkrite ja lastega, kes otse auto ette hüpates enda pikkuste angerjatega kutsuvalt viibutavad. Aga kala tuleb siinkandis süüa, ei mingit kahtlust: meie valikuks osutub koran, kohalik lõheline. Otsustame süüa kala ahjuroana: suures potis hautatakse fileesid õlis ja äädikas, lisaks tomat ja sibul. Kui pott lauale tuuakse, tundub esimesel hetkel võimatu, et selle sisuga hakkama saame. Aga nagu alati Albaanias, õnnestub end pilgeni täis süüa, nautides samal ajal vaadet õhtuvalguses järvele, kus tõusev tuul ajab randa viimasedki kalamehed ja lõbusõidul turistid.
Valime ööbimispaigaks kuulsa Tushemisht'i küla, kus tavatsesid suvitada nii kungingas Zog kui ka Hoxha. Püüame reserveerida tuba kunagises Xoxha suvemajas (nüüd Vila Art), mis on ehitatud Driloni allikate naabrusse, väga kaunisse parki. Õnneks on toad parajasti renoveerimisel. Ütlen õnneks, sest kohale saabudes avastame, et imeliste vanade puudega park on muudetud hiiglaslikuks vabaõhukohvikute kompleksiks. Samas on vaid mõnedsajad meetrid järvest eemale jalutades alles vana küla, kus inimesed elavad oma tavaelu.
Pargis on võimatu leida rahulikumat nurgakest: on koolilõpuaeg; park on puupüsti täis kooliekskursioone. Luiged üritavad eest ujuda veeratastel ja paatides huilgavate noorte hordide eest. Ühelt poolt on see kõik kaunis lõbustav, kuid teisalt ka väsitav: kui istume Vila Arti terrassile klaasikest rüüpama, ründab meid kolmest küljest erinev tümakas.
Leiame küla serval väikese inimtühja hotelli, kus istume tunde kaunist vaadet nautides. Esimene asi, mida hoolitsev peremees meie heaks teha üritab: paneb mängima räige tümpsu (kõlarid on järve suunas). Õnneks saab talle zhestide abil selgeks tehtud, et vaikne elu meeldib meile palju rohkem. Saabunud vaikuses kuulame lainete loksumist ja vaatleme suurt kitsekarja, kes kellade kolisedes meie lähedalt möödub. Kardetavasti on suvine turismiperiood selles külas aga lärmakas. Terve veepiir on hotellikesi täis ehitatud: kalda serv on kirjeldamatult räpane ning igast paigast, kus külalised sees, kostab oma tümps. Meie õnneks ei ole kõrvalmajas samuti veel hooaeg alanud; nii on öö kaunis rahulik.
Tegelikult on vähemalt üks traditsiooniline küla veel Albaania poolel säilinud: see on Lin, väike armas külake, mis jääb teest veidi kõrvale. Satume Lini pühapäeval. Kui uude pühakotta sisse piilun, annavad lahked kirikulised mulle kaasa magusat ja õnnistavad teeleminekuks, lapsed "pommivad" pilte ning vanad naised, kes rohivad aialapikesi majade ümbes, tõmbuvad võõrast märgates varju.
Kokkuvõttes võib öelda, et Tirana Porgadeci tee oli kordades parem kui ette kujutasime; halba lõiku nagu ei olnudki, lihtsalt mägesid ületades oli tee kitsas. Päris huvitav vaade on suurele linnale Elbasanile: linna suunas laskudes on mäeküljed veel traditsioonilise elu päralt: oliivipuud, kitsekarjad ja oma saaduseid müüvad talunikud. Aga all orus on hiiglaslik tööstuskompleks.
PS. Plaanis on kirjutada veel üks lõik Albaania reisi kokkuvõtteks.