esmaspäev, august 02, 2010
Ajaleht Postimees kui Kaitseministeeriumi hääletoru
Püüan sattuda võimalikult harva ajaleht Postimees internetilehekülgedele. Eriti nendele, kus räägitakse Afganistanist. Ehkki osutasin juba oma analüüsis EPLile, et pilt Afganistanist on kiivas, läheb asi - vähemalt ajalehe Postimees näitel - ainult hullemaks. Viimase poole aastaga on võtnud Postimees endale jõulise militaarpropagandisti rolli. Minul kui sõltumatul ajakirjanikul on igatahes lugejate ees piinlik ja häbi, kuidas ajakirjandus iseenda renomeed õõnestab.
Viimati ajas kopsu üle maksa Evelyn Kaldoja demagoogia WikiLeaksi asutajast- selle asemel et analüüsida leket ennast, minnakse kallale lekitaja isikule. Selline demagoogia peaks olema hämmastav, aga ei ole. Mul on varasemast Postimehe praktikast igaveseks mällu sööbinud Priit Pulleritsu kommentaar "hüsteeriline naisterahvas" - nii nimetas ajakirjanik äsja sponsori kaotanud Kaia Kanepit. Kes minu meelest on demonsteerinud ülimat järjepidevust, et ennast tippu võidelda kõigi ebaõnnestumiste (sh õelate ajakirjanike) kiuste.
Tegelikult viskusid Kaldoja (ja minu üllatuseks ka Argo Ideon) dzotile juba mõned päevad varem: vaevalt sai WikiLeaks oma dokumentidega välja tulla, kui nad juba tõestasid, et eesti sõdurid ei saa küll ühtegi skandaali olla segatud. Tore! Ainult et kas see ei peaks olema Kaitseministeeriumi ülesanne?
Varasem Kaldoja ninnu-nännu intervjuu brigaadikindral Radfordiga võiks olla aga positiivse militaaarkirjanduse eeskujuks- mitte ühtegi küsimust, mis võiks kindralis ebameeldivust tekitada. Samal ajal leidis avaliku arvamuse küsitluse firma ComRes, et 77% Briti avalikkusest soovib, et väed tuuakse Afganistanist välja aasta jooksul...
Postimehe lehekülgedel on peale Kaldoja teisigi sõduri-elu ülistajaid. Näiteks avaldati kolonelleitant Riho Ühtegi lugu "Ema, me ei tapa siin inimesi." Väga hästi kirjutatud lugu. Aga - ma ei ole kirjutanud ühtegi "Kabuli päeviku" nimelist raamatut, kus oleks juttu autopommidest Kabulis. Vaid hoopis raamatu "Armastatud Afganistan", kus räägin paljudest paikadest Põhja-Afganistani 11 provintsis. Kuna artikli antud lõik on vale-info, tekib minus tahes-tahtamata küsimus, kuivõrd on usaldatav ülejäänud info.
Ehedaim stiilinäide on siiski mulle lennukis pihku torgatud Postimehest: "Esimesel pildil on 2007. aasta mais esimese ja ainsa soomlasena langenud seersant Petri Tapio Immonen. Igavesti jääb 22-aastaselt jalgpallisärgis fotolt naeratama norralane Kristoffer Sørli Jørgensen ning mundris paraadfotodelt 30-aastaselt langenud kapten Trond Petter Kolset ja tänavu talvel surma saanud 22-aastane grenader Joachim Claes Olsson. Kõigi nende surmade põhjuseks olid mässuliste pommid.
Seal seisavad ka 2008. aasta augustis pommi otsa sõitnud autos esimese lätlasena Afganistanis langenud 23-aastase reamehe Edgars Ozolinši ning mullu suvel Faryabis ootamatult raskelt haigestunud ja kolm nädalat hiljem Saksa sõjaväehaiglas surnud 30-aastase Davis Baltabolsi pildid."
Taas Kaldoja kirjutis. Ei sõnagi sponsoritest; ehkki ma sügavalt kahtlen, et ajakirjanik sõitis oma raha eest Afganistani, Maimanasse. Ja veelgi sügavamalt kahtlen, et Postimees maksis kinni reisi, mille tulemusel pommitati lugejaid Afganistanis hukkunud sõdurite nimekirjadega. Mulle näib, et Kaldoja on valel ametikohal - temast saaks suurepärane tulihingeline militaarspetsialist. Muide, hiljuti potsatasid minu postakasti tööpakkumised: Ühendatud õppeasutused otsisid särasilmset kommunikatsioonispetsialisti ning samuti Kaitseväe Peastaap.
Postiviise näitena on silma jäänud EPLi neutraalne joon. Ja Holger Roonemaa kirjutas oma Afganistani-sõidust (mille toetajad korrektselt ära märgitud) hea loo: http://www.epl.ee/artikkel/494168
PS.
Lõpetuseks meeldetuletus Eesti ajakirjanduseetika koodeksist: "Ajakirjandus teenib avalikkuse őigust saada tőest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta". Alajaotus "Sõltumatus" sätestab: "Ajakirjanik ei vőta vastu ametikohti, soodustusi, tasu ega kingitusi, mis tekitavad seoses tema ajakirjanikutööga huvide konflikti ja vőivad vähendada tema usaldusväärsust." Ning reklaamtekstidest: "Reklaam ja suhtekorraldusmaterjal olgu auditooriumi jaoks selgelt eristatud ajakirjanduslikust tekstist."
Ühesõnaga: see kaunis teooria, mida õpitakse ajakirjanduse erialal ülikoolis. Ja millel ei paista erilist seost olevat tegeliku ajakirjandusega. Huvilistele viide: www.eall.ee/eetikakoodeks.html
Viimati ajas kopsu üle maksa Evelyn Kaldoja demagoogia WikiLeaksi asutajast- selle asemel et analüüsida leket ennast, minnakse kallale lekitaja isikule. Selline demagoogia peaks olema hämmastav, aga ei ole. Mul on varasemast Postimehe praktikast igaveseks mällu sööbinud Priit Pulleritsu kommentaar "hüsteeriline naisterahvas" - nii nimetas ajakirjanik äsja sponsori kaotanud Kaia Kanepit. Kes minu meelest on demonsteerinud ülimat järjepidevust, et ennast tippu võidelda kõigi ebaõnnestumiste (sh õelate ajakirjanike) kiuste.
Tegelikult viskusid Kaldoja (ja minu üllatuseks ka Argo Ideon) dzotile juba mõned päevad varem: vaevalt sai WikiLeaks oma dokumentidega välja tulla, kui nad juba tõestasid, et eesti sõdurid ei saa küll ühtegi skandaali olla segatud. Tore! Ainult et kas see ei peaks olema Kaitseministeeriumi ülesanne?
Varasem Kaldoja ninnu-nännu intervjuu brigaadikindral Radfordiga võiks olla aga positiivse militaaarkirjanduse eeskujuks- mitte ühtegi küsimust, mis võiks kindralis ebameeldivust tekitada. Samal ajal leidis avaliku arvamuse küsitluse firma ComRes, et 77% Briti avalikkusest soovib, et väed tuuakse Afganistanist välja aasta jooksul...
Postimehe lehekülgedel on peale Kaldoja teisigi sõduri-elu ülistajaid. Näiteks avaldati kolonelleitant Riho Ühtegi lugu "Ema, me ei tapa siin inimesi." Väga hästi kirjutatud lugu. Aga - ma ei ole kirjutanud ühtegi "Kabuli päeviku" nimelist raamatut, kus oleks juttu autopommidest Kabulis. Vaid hoopis raamatu "Armastatud Afganistan", kus räägin paljudest paikadest Põhja-Afganistani 11 provintsis. Kuna artikli antud lõik on vale-info, tekib minus tahes-tahtamata küsimus, kuivõrd on usaldatav ülejäänud info.
Ehedaim stiilinäide on siiski mulle lennukis pihku torgatud Postimehest: "Esimesel pildil on 2007. aasta mais esimese ja ainsa soomlasena langenud seersant Petri Tapio Immonen. Igavesti jääb 22-aastaselt jalgpallisärgis fotolt naeratama norralane Kristoffer Sørli Jørgensen ning mundris paraadfotodelt 30-aastaselt langenud kapten Trond Petter Kolset ja tänavu talvel surma saanud 22-aastane grenader Joachim Claes Olsson. Kõigi nende surmade põhjuseks olid mässuliste pommid.
Seal seisavad ka 2008. aasta augustis pommi otsa sõitnud autos esimese lätlasena Afganistanis langenud 23-aastase reamehe Edgars Ozolinši ning mullu suvel Faryabis ootamatult raskelt haigestunud ja kolm nädalat hiljem Saksa sõjaväehaiglas surnud 30-aastase Davis Baltabolsi pildid."
Taas Kaldoja kirjutis. Ei sõnagi sponsoritest; ehkki ma sügavalt kahtlen, et ajakirjanik sõitis oma raha eest Afganistani, Maimanasse. Ja veelgi sügavamalt kahtlen, et Postimees maksis kinni reisi, mille tulemusel pommitati lugejaid Afganistanis hukkunud sõdurite nimekirjadega. Mulle näib, et Kaldoja on valel ametikohal - temast saaks suurepärane tulihingeline militaarspetsialist. Muide, hiljuti potsatasid minu postakasti tööpakkumised: Ühendatud õppeasutused otsisid särasilmset kommunikatsioonispetsialisti ning samuti Kaitseväe Peastaap.
Postiviise näitena on silma jäänud EPLi neutraalne joon. Ja Holger Roonemaa kirjutas oma Afganistani-sõidust (mille toetajad korrektselt ära märgitud) hea loo: http://www.epl.ee/artikkel/494168
PS.
Lõpetuseks meeldetuletus Eesti ajakirjanduseetika koodeksist: "Ajakirjandus teenib avalikkuse őigust saada tőest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta". Alajaotus "Sõltumatus" sätestab: "Ajakirjanik ei vőta vastu ametikohti, soodustusi, tasu ega kingitusi, mis tekitavad seoses tema ajakirjanikutööga huvide konflikti ja vőivad vähendada tema usaldusväärsust." Ning reklaamtekstidest: "Reklaam ja suhtekorraldusmaterjal olgu auditooriumi jaoks selgelt eristatud ajakirjanduslikust tekstist."
Ühesõnaga: see kaunis teooria, mida õpitakse ajakirjanduse erialal ülikoolis. Ja millel ei paista erilist seost olevat tegeliku ajakirjandusega. Huvilistele viide: www.eall.ee/eetikakoodeks.html
# posted by Õnne Pärl @ 9:10 AM 
Comments:
<< Home
Nõustun Su kirjutatuga - militaarpropaganda maik on Postimehe kirjutistel juures. Tasakaalustav vastassuunaline analüüs seal pea täielikult puudub.
Ajakirjandus on tööstusharu, reklaamivahenduse üks liike. Mis mõttes "eetikakoodeks"?
Kui Wikileaksi looja isik toob rohkem klikke (ja on kergem kokku kirjutada) kui paljastuse sisu analüüs, siis tehakse artikkel loomulikult isikust, mitte tema tegudest. Mis siin ikka hämmastuda.. või vihastada.
Kui Wikileaksi looja isik toob rohkem klikke (ja on kergem kokku kirjutada) kui paljastuse sisu analüüs, siis tehakse artikkel loomulikult isikust, mitte tema tegudest. Mis siin ikka hämmastuda.. või vihastada.
Meelise kommentaarile lisades: miks Te, pr Pärl, ei lähe sõltumatut uurivat reportaaži tegema talibani juurde. Oleks äärmiselt huvitatud teadmaks seda, mida nn Afganistaani vabadusvõitlejad asjast arvavad.
Õnne on toonud Afganistanist rohkem tõepäraseid lugusid kui keegi teine, nii et pole mõtet olla irooniline.
Pealegi pole see mingi teemaarendus, et miks just Õnne ei lähe ja ei too tõepäraseid lugusid. On käinud ja on toonud, aga see pole olnud tema töö. Ta on teinud seda muu kõrvalt. Jutt käib siin sellest, miks Postimees käib, aga ei too. Pealegi käib PM seal võõra raha eest, mis pole eetiline. Vähim, mida saaks teha, oleks kõigi lugude ja fotode juurde panna kiri, mis selgitaks, kes sõitu toetas. Iseasi, mis kasu sellest on, kui jutt ise on sõidu eest tasunud asutuse nägu ja selle kõrvad paistavad lugude-fotode tagant niikuinii. Aga vähemalt oleks see ajakirjanike poolt vähim ausus, mida nad näidata saavad.
Talibani juurde minemise juttu pole mõtet kommenteeridagi. Kirjutaja kas ei adu maailma või on ta mingis omas maailmas. Ja keegi pole siin ega kuskil mujal Talibani nimetanud või pidanud vabadusvõitlejaiks. Nende tõde on tänu nende tegudele, võimuloleku ajal tehtule ja nende endi valmistatud meediasõnumitele maailmale hästi teada. Selleks, et PMi ajakirjanikud ausalt kirjutaks pole vaja Talibanilt kommentaari küsida. Asi ei ole Talibanis, vaid PMi meelsuses, ajakirjaniku sisemises ja välises aususes ning ajalehe südametunnistuses. PM teenib piisavalt kasumit, et maksta ise oma reiside eest. Päevaleht on tugevas miinuses ja sellist kulutust ilmselt ette ei võtaks, aga kui Roonemaa Afganistanis käib, siis suudab ta millegipärast ka kaitseminni poolt kinnimakstud reisi järel olla väärikas ja tasakaalukas, mitte ei laula iga USA, Briti ja Eesti sõdurite poolt kõrbeliivale jäetud kirsajälje peale hümni.
Pealegi pole see mingi teemaarendus, et miks just Õnne ei lähe ja ei too tõepäraseid lugusid. On käinud ja on toonud, aga see pole olnud tema töö. Ta on teinud seda muu kõrvalt. Jutt käib siin sellest, miks Postimees käib, aga ei too. Pealegi käib PM seal võõra raha eest, mis pole eetiline. Vähim, mida saaks teha, oleks kõigi lugude ja fotode juurde panna kiri, mis selgitaks, kes sõitu toetas. Iseasi, mis kasu sellest on, kui jutt ise on sõidu eest tasunud asutuse nägu ja selle kõrvad paistavad lugude-fotode tagant niikuinii. Aga vähemalt oleks see ajakirjanike poolt vähim ausus, mida nad näidata saavad.
Talibani juurde minemise juttu pole mõtet kommenteeridagi. Kirjutaja kas ei adu maailma või on ta mingis omas maailmas. Ja keegi pole siin ega kuskil mujal Talibani nimetanud või pidanud vabadusvõitlejaiks. Nende tõde on tänu nende tegudele, võimuloleku ajal tehtule ja nende endi valmistatud meediasõnumitele maailmale hästi teada. Selleks, et PMi ajakirjanikud ausalt kirjutaks pole vaja Talibanilt kommentaari küsida. Asi ei ole Talibanis, vaid PMi meelsuses, ajakirjaniku sisemises ja välises aususes ning ajalehe südametunnistuses. PM teenib piisavalt kasumit, et maksta ise oma reiside eest. Päevaleht on tugevas miinuses ja sellist kulutust ilmselt ette ei võtaks, aga kui Roonemaa Afganistanis käib, siis suudab ta millegipärast ka kaitseminni poolt kinnimakstud reisi järel olla väärikas ja tasakaalukas, mitte ei laula iga USA, Briti ja Eesti sõdurite poolt kõrbeliivale jäetud kirsajälje peale hümni.
Olen siin varem ka korra maininud, et juhul kui KM ei ei kutsuks ise ajakirjanikke Afganistani, valitseks meil lihtsalt infosulg. Kas see oleks siis parem?
Pealegi, miks on see teie arvates halb, kui Eesti üksustest positiivseid uudiseid kirjutatakse? Millel põhineb teie veendumus, et need tingimata valed on?
Mis puutub Ühtegi artiklit, siis see konkreetne eksimus ei muuda kirjutise mõtet. Kuna see on saadetud otse põllult, kus ei ole nii häid faktide kontrollimise võimalusi, nagu me siin Eestis harjunud oleme, on selle kallal norimine minu arvates üsna põhjendamatu.
Lõpetuseks küsiks teie kommentaari sellele loole: http://afganistan.postimees.ee/?id=296978
Pealegi, miks on see teie arvates halb, kui Eesti üksustest positiivseid uudiseid kirjutatakse? Millel põhineb teie veendumus, et need tingimata valed on?
Mis puutub Ühtegi artiklit, siis see konkreetne eksimus ei muuda kirjutise mõtet. Kuna see on saadetud otse põllult, kus ei ole nii häid faktide kontrollimise võimalusi, nagu me siin Eestis harjunud oleme, on selle kallal norimine minu arvates üsna põhjendamatu.
Lõpetuseks küsiks teie kommentaari sellele loole: http://afganistan.postimees.ee/?id=296978
Kaur, Sa osutasid just naelapea pihta - kui ajakirjandus on reklaamivahenduse üks liike, siis peakski seda avalikult tunnistama. Milleks siis selline silmakirjalikkus, et koolitame ülikoolides inimesi nö eetilist ajakirjandust tegema?
Meelis, mul oli väga huvitav lugeda Teie seisukohta, et ühes konkreetses Afganistani provintsis - nimelt Helmandis - paikneb "tõde"?
Janek, kui mõni väljaanne avaldaks soovi maksta kinni mu sõitu Afganistani pluss kohapealsed kulud, et teha tõsist uurivat reportaazhi Afganistani teemal, ma kindlasti kaaluksin seda. Kahjuks ei ole ükski eesti väljaanne sellist pakkumist teinud.
Metskaplan, minu meelest ei olegi probleem selles, et ajakirjanik kirjutab ühe positiivse loo ühel teemal. Aga vaadake, pärast sajandat positiivset lugu samal teemal ei ole tegu enam ajakirjandusega.
Ma ei oska Teile muud soovitust anda, kui et lugege vahel võrdluseks Afganistani kohta tuntud välismaistest väljaannetest - lugege kasvõi Economisti, Guardiani, The New York Timesi. Siis on Teil endal võimalik mõtiskleda, miks maailma mõjukaimad väljaanded räägivad teemadel nagu "invasioon", "täiesti läbikukkunud sõda" "asjatud kaotused" või sellest, et "pole ühtki põhjust, miks me peaksime Afganistanis olema".
Lugupidamisega
Meelis, mul oli väga huvitav lugeda Teie seisukohta, et ühes konkreetses Afganistani provintsis - nimelt Helmandis - paikneb "tõde"?
Janek, kui mõni väljaanne avaldaks soovi maksta kinni mu sõitu Afganistani pluss kohapealsed kulud, et teha tõsist uurivat reportaazhi Afganistani teemal, ma kindlasti kaaluksin seda. Kahjuks ei ole ükski eesti väljaanne sellist pakkumist teinud.
Metskaplan, minu meelest ei olegi probleem selles, et ajakirjanik kirjutab ühe positiivse loo ühel teemal. Aga vaadake, pärast sajandat positiivset lugu samal teemal ei ole tegu enam ajakirjandusega.
Ma ei oska Teile muud soovitust anda, kui et lugege vahel võrdluseks Afganistani kohta tuntud välismaistest väljaannetest - lugege kasvõi Economisti, Guardiani, The New York Timesi. Siis on Teil endal võimalik mõtiskleda, miks maailma mõjukaimad väljaanded räägivad teemadel nagu "invasioon", "täiesti läbikukkunud sõda" "asjatud kaotused" või sellest, et "pole ühtki põhjust, miks me peaksime Afganistanis olema".
Lugupidamisega
Siin tuleks eristada, kas kirjutatakse poliitikast või sõjaväelastest. Poliitiliselt täiesti läbikukkunud operatsioon võib olla sõjalisest seisukohast hiilgavalt läbi viidud. Või ka vastupidi. Afgis käivad ajakirjanikud kirjutavad ju peamiselt sellest, mida nad kohapeal näevad, mitte ei lasku põhjalikesse strateegilis-poliitilistesse analüüsidesse. Minu arvates me peaks teatud määral uhked olema, et Eesti kontingent ei ole mingite suurte jamadega hakkama saanud, mida ajakirjanduses pikalt lahata. Ka välismaistes väljaannetes ei ole vähemalt minule midagi sellist silma hakanud.
Kui ei ole midagi otseselt halba, kas siis peaks seda teie arvates eriti põhjalikult otsima või vajadusel välja mõtlema, et pilt tasakaalustatum oleks?
Mis puutub Guardiani, siis on see ju suhteliselt vasakpoolne leht, mis näebki neid teemasid põhimõtteliselt mustades toonides.
Kui ei ole midagi otseselt halba, kas siis peaks seda teie arvates eriti põhjalikult otsima või vajadusel välja mõtlema, et pilt tasakaalustatum oleks?
Mis puutub Guardiani, siis on see ju suhteliselt vasakpoolne leht, mis näebki neid teemasid põhimõtteliselt mustades toonides.
Siin tuleks eristada, kas kirjutatakse poliitikast või sõjaväelastest. Poliitiliselt täiesti läbikukkunud operatsioon võib olla sõjalisest seisukohast hiilgavalt läbi viidud. Või ka vastupidi. Afgis käivad ajakirjanikud kirjutavad ju peamiselt sellest, mida nad kohapeal näevad, mitte ei lasku põhjalikesse strateegilis-poliitilistesse analüüsidesse. Minu arvates me peaks teatud määral uhked olema, et Eesti kontingent ei ole mingite suurte jamadega hakkama saanud, mida ajakirjanduses pikalt lahata. Ka välismaistes väljaannetes ei ole vähemalt minule midagi sellist silma hakanud.
Kui ei ole midagi otseselt halba, kas siis peaks seda teie arvates eriti põhjalikult otsima või vajadusel välja mõtlema, et pilt tasakaalustatum oleks?
Mis puutub Guardiani, siis on see ju suhteliselt vasakpoolne leht, mis näebki neid teemasid põhimõtteliselt mustades toonides.
Kui ei ole midagi otseselt halba, kas siis peaks seda teie arvates eriti põhjalikult otsima või vajadusel välja mõtlema, et pilt tasakaalustatum oleks?
Mis puutub Guardiani, siis on see ju suhteliselt vasakpoolne leht, mis näebki neid teemasid põhimõtteliselt mustades toonides.
Afganistanis pole ükski liitlane ega USA kunagi mingit edu saavutanud. See, et mõnda piirkonda ülisuure jõuga enda käes hoitakse ja sealt satelliitrünnakuid tehakse, ei tähenda edu. See ettevõtmine on nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt mõttetu ja seega läbikukkunud. Seda enam, et ei USA ega ükski teine riik kavatse Afganistani jääda jäädavalt, mistõttu tekib nii või teisiti ühel hetkel olukord, kus "vabastajad" lahkuvad ja jätavad "vabastatud" raisakotkastele. Need, kes räägivad Afganistanis edust, on peaga vastu müüri taguvad inimesed, kes püüavad oma tegevust nui neljaks õigustada. Nende hulgas on poliitikud ja sõjaväelased, kes solvuvad vähemagi kriitika peale, kui neile öeldakse, et nad on tuuletallajad. Invasiooni ja okupatsiooni pidev õigustamine on naeruväärne ja veel naeruväärsemad on ajakirjanikud, kes sellega kaasa lähevad.
Ja sellel jutul pole mingit iva, et kui poleks Postimehe ajakirjanike laadseid reportereid, kes seal kohal käiksid, oleksime infosulus. Just praegu olemegi infosulus, sest me saame ainult propagandasõnumeid. See on infosulg, sest proganda pole usaldusväärne info. Pigem siis hoida kaitseministeeriumi palgal olevat pressiesindajat Afganistanis aeg-ajalt kohal ja lasta ta tulistab puusalt kaldojalikke lugusid suurepärasest eesmärgist, lahingukogemuste omandamise vajalikkusest ja demokraatia jõudmisest mägiküladesse.
Postita kommentaar
Ja sellel jutul pole mingit iva, et kui poleks Postimehe ajakirjanike laadseid reportereid, kes seal kohal käiksid, oleksime infosulus. Just praegu olemegi infosulus, sest me saame ainult propagandasõnumeid. See on infosulg, sest proganda pole usaldusväärne info. Pigem siis hoida kaitseministeeriumi palgal olevat pressiesindajat Afganistanis aeg-ajalt kohal ja lasta ta tulistab puusalt kaldojalikke lugusid suurepärasest eesmärgist, lahingukogemuste omandamise vajalikkusest ja demokraatia jõudmisest mägiküladesse.
# posted by 
: 6:38 PM
: 6:38 PM << Home
