neljapäev, august 12, 2010
Kabuli raamatukaupmehe prototüüp seljatas kohtus raamatu autori
Olen ammu huviga jälginud Kabuli kuulsa raamatukaupmehe Shah Muhammad Raisi võitlust Asne Seierstadi vastu. Juuli lõpul võttis Oslo kohus vastu otsuse, et 2002. aastal Shahi peres elanud norra ajakirjanik peab maksma valuraha, sest on olnud ebatäpne ja rikkunud privaatsuse reegleid.
On huvitav lugeda väga erinevaid reaktsioone sellele kohtuotsusele. Tulised Seierstadi pooldajad materdavad: muidugi kaeba edasi, muidugi on sul õigus neid kujutada nii nagu tahad! Seierstad tegeleb peamiselt enese õigustamisega, näiteks ütleb ta Guardian'ile: "Nõustun nüüd, et ei ole võimalik kirjutada neutraalset lugu. Ma ei kritiseeri ühiskonda otsesõnaliselt oma teosega. kuid kaudselt ikka. Ehk küll mitte otsene kriitika, on see kriitika." Vt. http://www.guardian.co.uk/theguardian/2010/jul/31/bookseller-of-kabul-interview-asne-seierstad
Kaks valet koos: esiteks, Seierstadi raamat ongi sisuliselt üks suur kriitika. Teiseks meenutagem, et tegu on ajakirjanikuga. Kes siis väidab, et neutraalse loo kirjutamine on võimatu. Ei ole võimatu, lihtsalt neutraalse loo kirjutamine on keerulisem ja ajamahukam, nõudes enda ego ja isiklike arvamuste tahaplaanile surumist. Ning - mis peamine - neutraalne lugu ei müü nii hästi kui isiklik, intiimsete detailidega vürtsitatud lugu.
Näen antud kohtujuhtumi taga palju positiivset. See on toonud kaasa huvitavaid ja sisukaid arutelusid, mis tegelevad põhimõttelise tasandiga: kui kaugele võib minna kirjanik, kus on piir tegeliku elu ja väljamõeldiste vahel. Näiteks http://www.independent.co.uk/arts-entertainment/books/features/boyd-tonkin-kabul-stories-of-fame-and-blame-2038696.html
Aga samuti teema, kas väga erinevast kultuurist inimesel on tegelikult arusaama teisest kultuuri mõistmiseks. Viimane muide on teema, milles mind ennast pidevalt kahtlused piinavad: kas mul on piisavalt teadmisi, empaatiat ja kogemust afgaanidest arusaamiseks?
PS. Kui juba raamatutest juttu tuli, siis lõpetuseks üks raamatutega seotud teadaanne. Imbi Paju kutsel olen üks esinejatest Võtikvere raamatuküla üritusel laupäeval. Kaasa võtan kaasa ka oma Afganistani näituse. Info EPL'is: http://www.epl.ee/artikkel/581369
On huvitav lugeda väga erinevaid reaktsioone sellele kohtuotsusele. Tulised Seierstadi pooldajad materdavad: muidugi kaeba edasi, muidugi on sul õigus neid kujutada nii nagu tahad! Seierstad tegeleb peamiselt enese õigustamisega, näiteks ütleb ta Guardian'ile: "Nõustun nüüd, et ei ole võimalik kirjutada neutraalset lugu. Ma ei kritiseeri ühiskonda otsesõnaliselt oma teosega. kuid kaudselt ikka. Ehk küll mitte otsene kriitika, on see kriitika." Vt. http://www.guardian.co.uk/theguardian/2010/jul/31/bookseller-of-kabul-interview-asne-seierstad
Kaks valet koos: esiteks, Seierstadi raamat ongi sisuliselt üks suur kriitika. Teiseks meenutagem, et tegu on ajakirjanikuga. Kes siis väidab, et neutraalse loo kirjutamine on võimatu. Ei ole võimatu, lihtsalt neutraalse loo kirjutamine on keerulisem ja ajamahukam, nõudes enda ego ja isiklike arvamuste tahaplaanile surumist. Ning - mis peamine - neutraalne lugu ei müü nii hästi kui isiklik, intiimsete detailidega vürtsitatud lugu.
Näen antud kohtujuhtumi taga palju positiivset. See on toonud kaasa huvitavaid ja sisukaid arutelusid, mis tegelevad põhimõttelise tasandiga: kui kaugele võib minna kirjanik, kus on piir tegeliku elu ja väljamõeldiste vahel. Näiteks http://www.independent.co.uk/arts-entertainment/books/features/boyd-tonkin-kabul-stories-of-fame-and-blame-2038696.html
Aga samuti teema, kas väga erinevast kultuurist inimesel on tegelikult arusaama teisest kultuuri mõistmiseks. Viimane muide on teema, milles mind ennast pidevalt kahtlused piinavad: kas mul on piisavalt teadmisi, empaatiat ja kogemust afgaanidest arusaamiseks?
PS. Kui juba raamatutest juttu tuli, siis lõpetuseks üks raamatutega seotud teadaanne. Imbi Paju kutsel olen üks esinejatest Võtikvere raamatuküla üritusel laupäeval. Kaasa võtan kaasa ka oma Afganistani näituse. Info EPL'is: http://www.epl.ee/artikkel/581369
# posted by Õnne Pärl @ 9:33 AM 
Comments:
<< Home
Õnne,
Kas näiteks see arvamus, mille praegu kirjutasid on neutraalne? Kas mõni Sinu blogi postitus on neutraalne?
Mis on üldse see neutraalne - et pole ühestki taustsüsteemist mõjutatud?
Kindlasti on olemas rohkem kallutatud ja vähem kallutatud vaatenurki. Aga.... siiski - mis on see neutraalne mitte kallutatud kirjutamine või arvamuse avaldamine ja kuidas see üldse võimalik on?
Kas sellisel juhul kui inimene arvab, et nüüd kirjutab ta neutraalselt pole ta lihtsalt jõudnud oma eelarvamuste ja maailmapildi ja hinnanguteni, mis on nii sügaval ja laiad, et ta lihtsalt ise ei tunneta, et need on olemas ja kirjas?
Kas näiteks see arvamus, mille praegu kirjutasid on neutraalne? Kas mõni Sinu blogi postitus on neutraalne?
Mis on üldse see neutraalne - et pole ühestki taustsüsteemist mõjutatud?
Kindlasti on olemas rohkem kallutatud ja vähem kallutatud vaatenurki. Aga.... siiski - mis on see neutraalne mitte kallutatud kirjutamine või arvamuse avaldamine ja kuidas see üldse võimalik on?
Kas sellisel juhul kui inimene arvab, et nüüd kirjutab ta neutraalselt pole ta lihtsalt jõudnud oma eelarvamuste ja maailmapildi ja hinnanguteni, mis on nii sügaval ja laiad, et ta lihtsalt ise ei tunneta, et need on olemas ja kirjas?
Tere Mikk,
see päevik algas praktilise eesmärgiga, sest soovisin edastada uudiseid iseendast - olid ju meie lähedased mures, kui Afganistani läksime. Hiljem on päevikusse lisandunud reportaazhe, analüüse, arvamuslugusid (kui vaadelda sissekandeid ajakirjanduslikes terminites). Vahel ka mõttevälgatusi, kantud emotsioonidest. Minu enda arvamust mööda suurem osa päevikumaterjalist ei kannataks ära trükkida paberile.
Teine lugu on trükitud kirjandusega, mida levitatakse suurtes tiraazhides. Kui Seierstad oleks kirjutanud väljamõeldud afgaanist väljamõeldud loo (mitte kõige tuntumast raamatukaupmehest), oleks ta võinud lubada endale kõikvõimalikku fantaasiat või intiimseid kirjeldusi.
Kahjuks läheb lugu keeruliseks, kui nimetada nimetada teos romaaniks, aga tegelikud prototüübid on teada. Meil Eestis on ju hiljutine näide võtta: Kadri Kõusaare film Magnus, mille näitamise kohus keelas.
Kas Sina sooviksid, et Sinu peres elanud kirjanik kirjeldaks pereelu viimase üksikasjani - ja seejuures vildakalt, jättes teist vale mulje?
Nõustun Sinuga, et kindlasti ei ole võimalik olla nö lõpuni neutraalne, küll aga võiks selle poole püüelda.
Kui minul näiteks õnnestub Armastatud Afganistan avaldada inglise keeles, tuleb see raamat veel kord hoolega üle rehitseda - et olla kindel raamatusse sattunud isikute kajastamise osas.
see päevik algas praktilise eesmärgiga, sest soovisin edastada uudiseid iseendast - olid ju meie lähedased mures, kui Afganistani läksime. Hiljem on päevikusse lisandunud reportaazhe, analüüse, arvamuslugusid (kui vaadelda sissekandeid ajakirjanduslikes terminites). Vahel ka mõttevälgatusi, kantud emotsioonidest. Minu enda arvamust mööda suurem osa päevikumaterjalist ei kannataks ära trükkida paberile.
Teine lugu on trükitud kirjandusega, mida levitatakse suurtes tiraazhides. Kui Seierstad oleks kirjutanud väljamõeldud afgaanist väljamõeldud loo (mitte kõige tuntumast raamatukaupmehest), oleks ta võinud lubada endale kõikvõimalikku fantaasiat või intiimseid kirjeldusi.
Kahjuks läheb lugu keeruliseks, kui nimetada nimetada teos romaaniks, aga tegelikud prototüübid on teada. Meil Eestis on ju hiljutine näide võtta: Kadri Kõusaare film Magnus, mille näitamise kohus keelas.
Kas Sina sooviksid, et Sinu peres elanud kirjanik kirjeldaks pereelu viimase üksikasjani - ja seejuures vildakalt, jättes teist vale mulje?
Nõustun Sinuga, et kindlasti ei ole võimalik olla nö lõpuni neutraalne, küll aga võiks selle poole püüelda.
Kui minul näiteks õnnestub Armastatud Afganistan avaldada inglise keeles, tuleb see raamat veel kord hoolega üle rehitseda - et olla kindel raamatusse sattunud isikute kajastamise osas.
Qnne,
ma pole su raamatut lugenud, kuid mind huvitab, kas oled n6us oma raamatu puhul "to take the precaution of going back to every person I interview, reading their quotes back to them and asking them to sign a letter, saying it is accurate."
Ma ikkagi arvan, et autoril on 6igus omale vaatenurgale ja k6igest ja k6ikidest inimestest peab olema vabadus kirjutada, isegi siis, kui tegu on afganistani inimestega. Saan aru, et tema raamatus oli see viga, et mina-jutustaja oli v2lja j2etud ja s6nad pandud otse tegelaste suhu, ilma nn autoripoolse filtrita.
See on ehk tema raamatu suurim viga.
ma pole su raamatut lugenud, kuid mind huvitab, kas oled n6us oma raamatu puhul "to take the precaution of going back to every person I interview, reading their quotes back to them and asking them to sign a letter, saying it is accurate."
Ma ikkagi arvan, et autoril on 6igus omale vaatenurgale ja k6igest ja k6ikidest inimestest peab olema vabadus kirjutada, isegi siis, kui tegu on afganistani inimestega. Saan aru, et tema raamatus oli see viga, et mina-jutustaja oli v2lja j2etud ja s6nad pandud otse tegelaste suhu, ilma nn autoripoolse filtrita.
See on ehk tema raamatu suurim viga.
Marje, olen päris suure osa enda materjalidestst pidanud ümber kirjutama või välja tsenseerima - sh. fotosid ja lugusid, mis tunduvad minu pilgule armsad või süütud, aga afgaanidele paraku mitte. On ette tulnud arusaamatusi või vaidlusi ka pisidetailide osas.
Kahjuks on päris mitmeid näiteid, kus lääne autorid on afgaane isikuid äratuntavalt kirjeldanud ja on järgnenud kaos kirjeldatud perele: põgenemine maalt, enda varjamine.
Vabaduse osas kirjutada äratuntavalt inimest mida tahes - ega muud soovitust olegi, kui et küsida endalt. Kui sinu tuttav kirjutab su pere-elust raamatu, kus sind kajastatakse otsekui kõverpeeglis - kas tõesti oled õnnelik? Talle jääb au, palju raha ja kuulsus. Sinule jääb aga osa, kus mitmekümnel maal inimesed sinu pere üle arutlevad, haletsevad, su kommmete üle naeravad. Kui sinu vastus on, et sulle ja su perele meeldiks sellises rollis olla, siis on ka Seierstadi stiilis raamatutega sinu seisukohalt asjalood korras.
Kahjuks on päris mitmeid näiteid, kus lääne autorid on afgaane isikuid äratuntavalt kirjeldanud ja on järgnenud kaos kirjeldatud perele: põgenemine maalt, enda varjamine.
Vabaduse osas kirjutada äratuntavalt inimest mida tahes - ega muud soovitust olegi, kui et küsida endalt. Kui sinu tuttav kirjutab su pere-elust raamatu, kus sind kajastatakse otsekui kõverpeeglis - kas tõesti oled õnnelik? Talle jääb au, palju raha ja kuulsus. Sinule jääb aga osa, kus mitmekümnel maal inimesed sinu pere üle arutlevad, haletsevad, su kommmete üle naeravad. Kui sinu vastus on, et sulle ja su perele meeldiks sellises rollis olla, siis on ka Seierstadi stiilis raamatutega sinu seisukohalt asjalood korras.
Ma ei tea, mis on k6verpeegel. Kas siis k6ik, mis autor Kabuli Raamatukaupmehes kirjutas, on vale?
Ma arvan, et kui julged teha, siis julge ka tunnistada.
Postita kommentaar
Ma arvan, et kui julged teha, siis julge ka tunnistada.
<< Home
