teisipäev, august 10, 2010
Kristlikku organisatsiooni kuulumine on Afganistanis eluohtlik
Nancy Hatch Dupree jutustas loo 1960ndate Afganistanist: kristlased ehitasid Kabulisse uut kirikut. Luba oli olemas, ainult torni osas oli ettekirjutus mitte ehitada kõrgem kui kohalike mosheede minaretid. Ometi eirasid kristlased nõuet, ehitades torni kõrgemaks kui lubatud - ja kuningas laskis kirikutorni lihtsalt maha lammutada.
1960ndatel tegutses nii mõnigi misjonär Afganistanis. Üks neist, J. Christy Wilson Jr., üllitas juba 1961. aastal raamatukese 100 dari-keelset vanasõna, mille kordustrükid on populaarsed tänini. Ajad on paraku muutunud. Mitte et kirikuid lihtsalt füüsiliselt enam alles ei ole - kristlased on sisuliselt nö põranda all ja teenistusedki Kabuli välismaistele kristlastele toimuvad salaja teatud majades.
Kristlaste-teema on seotud kaheksa välismaise arsti ning nende kahe afgaanist abilise tapmise teemaga, mida arutasime eile abikaasaga. See teema puudutas meid mõlemaid valusalt. Alates septembrist on abikaasa seotud veterinaaria jätkuprojektiga Kabulis; vahepeal tahaplaanile vajunud Afganistani-teemad on järgmised neli aastat meie peres taas päevakorral.
Arstide tapmise ettekääne (just nimelt ettekääne, sest arst on ju olemuselt apoliitiline isik, vajalik kõigile, sh ka taliibidele) saab selgeks, vaadates neid värvanud organisatsiooni International Assistance Mission kodulehekülge: http://www.iam-afghanistan.org/
Vaevalt et arstid misjonäritööga tegelesid, kuid kristlik taust oli piisav ettekääne nende tapmiseks.
Minu meelest ongi Afganistanis ringireisimise puhul kõige keerulisem, et välismaalasena tuleb ette mõelda paljudele aspektidele nagu usk, riietus, keel, käitumine, kehakeel jne. Ma ei kahtlegi, et iga välismaalane teeb vigu, sest outsider'ina on võimatu kõike ette näha. Niisiis sõltub välismaalase elu täielikult kohalike inimeste külalislahkusest. Kui tegu on mittesõbralike inimestega, on ainuski viga suurepärane ettekääne välismaalase vastu pöördumiseks.
Afganistan on paik, kus organisatsioonid üldiselt püüavad varjata avalikke seoseid aktiivse kristlusega. Enda ellujäämise huvides olen alati hoidnud võimalikult kaugele usuga seotud organisatsioonidest. Abikaasa käis mitmeid aastaid lõunatamas oma töökoha lähedal asuvas kohvikus Chaila, kuhu vahel ka ise sattusin. Tundus kutsuva paigana kuni hetkeni, mil tuli ilmsiks seotus kristlike misjonäridega. Sellest hetkest alates tekitas Chaila kui sihtmärk vaid kõhedust.
Kristlike organisatsioonidega seostatud inimeste demonstratiivses tapmises Afganistanis ei ole tegelikult midagi uut - esimese hooga meenub tänaval kõndinud välismaine naine, kellest kirjutasin toona ka Kabuli päevikus. 2007. aastal elas kogu maailm kaasa bussitäie Lõuna-Korea kristlike noorte naiste pantvangikriisile, mis lõppes peale kuut nädalat siiski suhteliselt (st tapeti 2 gruppi kuulunud meest, naised vabastati) õnnelikult: http://www.nytimes.com/2007/08/31/world/asia/31iht-hostages.4.7336781.html?_r=1
1960ndatel tegutses nii mõnigi misjonär Afganistanis. Üks neist, J. Christy Wilson Jr., üllitas juba 1961. aastal raamatukese 100 dari-keelset vanasõna, mille kordustrükid on populaarsed tänini. Ajad on paraku muutunud. Mitte et kirikuid lihtsalt füüsiliselt enam alles ei ole - kristlased on sisuliselt nö põranda all ja teenistusedki Kabuli välismaistele kristlastele toimuvad salaja teatud majades.
Kristlaste-teema on seotud kaheksa välismaise arsti ning nende kahe afgaanist abilise tapmise teemaga, mida arutasime eile abikaasaga. See teema puudutas meid mõlemaid valusalt. Alates septembrist on abikaasa seotud veterinaaria jätkuprojektiga Kabulis; vahepeal tahaplaanile vajunud Afganistani-teemad on järgmised neli aastat meie peres taas päevakorral.
Arstide tapmise ettekääne (just nimelt ettekääne, sest arst on ju olemuselt apoliitiline isik, vajalik kõigile, sh ka taliibidele) saab selgeks, vaadates neid värvanud organisatsiooni International Assistance Mission kodulehekülge: http://www.iam-afghanistan.org/
Vaevalt et arstid misjonäritööga tegelesid, kuid kristlik taust oli piisav ettekääne nende tapmiseks.
Minu meelest ongi Afganistanis ringireisimise puhul kõige keerulisem, et välismaalasena tuleb ette mõelda paljudele aspektidele nagu usk, riietus, keel, käitumine, kehakeel jne. Ma ei kahtlegi, et iga välismaalane teeb vigu, sest outsider'ina on võimatu kõike ette näha. Niisiis sõltub välismaalase elu täielikult kohalike inimeste külalislahkusest. Kui tegu on mittesõbralike inimestega, on ainuski viga suurepärane ettekääne välismaalase vastu pöördumiseks.
Afganistan on paik, kus organisatsioonid üldiselt püüavad varjata avalikke seoseid aktiivse kristlusega. Enda ellujäämise huvides olen alati hoidnud võimalikult kaugele usuga seotud organisatsioonidest. Abikaasa käis mitmeid aastaid lõunatamas oma töökoha lähedal asuvas kohvikus Chaila, kuhu vahel ka ise sattusin. Tundus kutsuva paigana kuni hetkeni, mil tuli ilmsiks seotus kristlike misjonäridega. Sellest hetkest alates tekitas Chaila kui sihtmärk vaid kõhedust.
Kristlike organisatsioonidega seostatud inimeste demonstratiivses tapmises Afganistanis ei ole tegelikult midagi uut - esimese hooga meenub tänaval kõndinud välismaine naine, kellest kirjutasin toona ka Kabuli päevikus. 2007. aastal elas kogu maailm kaasa bussitäie Lõuna-Korea kristlike noorte naiste pantvangikriisile, mis lõppes peale kuut nädalat siiski suhteliselt (st tapeti 2 gruppi kuulunud meest, naised vabastati) õnnelikult: http://www.nytimes.com/2007/08/31/world/asia/31iht-hostages.4.7336781.html?_r=1
# posted by Õnne Pärl @ 8:07 AM 
Comments:
<< Home
Iseenesest kole lugu, aga üheksandal sõja-aastal tundub selline muretu metsaminek kergelt öeldse kummaline. Eriti arvestades sarnaseid kurvalt lõppenud juhtumeid varasemast. Mida arvate selle taustal Afganistani valitsuse soovist kõik välismaised turvafirmad maalt välja ajada?
Metskaplan, Afganistanis tegutseb õnneks siiski päris palju organisatsioone, kelle töötajad liiguvad metsas (nii kaudses kui ka otseses tähenduses). Miks õnneks? Aga sellepärast, et enamik afgaanidest elabki ju kusagil pärapõrgus, mitte linnades. Mina tunnen päris mitmeid välismaalasi, kes igapäevaselt liiguvad nö võsas koos afgaanidega.
Minu abikaasagi töötab projekti heaks, mis tegeleb loomade tervisega. IT meest küll võssa keegi ei saada, aga üldiselt selle projektiga seotud inimesed käivad nii maakondades kui ka kaugetes külades. Ega veterinaarid-loomakasvatajad Kabulis passi.
Turvafirmade küsimusest_ kitsamas plaanis on ju vastuseis ju arusaadav - lisaks relvastatud välissõduritele on Afganistanis veel suur hulk relvastatud tegelasi, kelle tegevuse üle samuti puudub kohalikel kontroll.
Laimas plaanis näen seda kui soovi tõkestada välismaiste firmade levikut: Afganistanis on kanda kinnitanud hulgim kõikvõimalike firmade kontorid, kellele sõdimine ja igasugune kaos on kasu(m)lik. Armeede varustajad, nõustajad, ehitajad, turvajad jne. Üüratud summad liiguvad ju - tänu afgaanide kehvale olukorrale - välismaalaste taskusse.
Postita kommentaar
Minu abikaasagi töötab projekti heaks, mis tegeleb loomade tervisega. IT meest küll võssa keegi ei saada, aga üldiselt selle projektiga seotud inimesed käivad nii maakondades kui ka kaugetes külades. Ega veterinaarid-loomakasvatajad Kabulis passi.
Turvafirmade küsimusest_ kitsamas plaanis on ju vastuseis ju arusaadav - lisaks relvastatud välissõduritele on Afganistanis veel suur hulk relvastatud tegelasi, kelle tegevuse üle samuti puudub kohalikel kontroll.
Laimas plaanis näen seda kui soovi tõkestada välismaiste firmade levikut: Afganistanis on kanda kinnitanud hulgim kõikvõimalike firmade kontorid, kellele sõdimine ja igasugune kaos on kasu(m)lik. Armeede varustajad, nõustajad, ehitajad, turvajad jne. Üüratud summad liiguvad ju - tänu afgaanide kehvale olukorrale - välismaalaste taskusse.
<< Home
