teisipäev, august 31, 2010
Miks Herdis Sikka suri kangelasena, aga Aare Viirmaa unustatuna?
Eilne teade Herdis Sikka hukkumisest Afganistanis andis poliitikutele taas võimaluse kohutavaks sisutühjaks sõnavahuks: kõik tuntud klišeed läksid käiku. Loomulikult on kahju, kui hukkub noor mees. Ja eriti kahju, kui ta hukkub mõttetult, poliitiliste mängude nimel.
Ometi tekib tahes-tahtmata küsimus: miks ühest mehest, kes astub kogemata kombel miini otsa, tehakse kangelane, kellele avaldavad kaastunnet riigipead ja ministrid? Kas pole silmakirjalikkuse tipp, et mitte ühelgi poliitikul ei jätku kaastunnet teise Afganistanis viibinud endise sõduri - Aare Viirmaa - omastele? Afganistanis mõlemad jalad kaotanud Aare Viirmaa võttis endalt elu päev varem.
Olen pidevalt püüdnud - seni küll tagajärjetult - tähelepanu juhtida teemale, et hukkunud on alles jäämäe tipp. Aga need kümned mehed ja naised, kes on kaotanud oma jäsemed? Või need, kes on saanud hingelisi traumasid?
On see ikka üllatav, et noorele sandistatud inimesele ei aita retoorikast või predendi aumärgist - et ta ei tule enam oma sandi-elu talumisega toime? Vähemalt Viirmaa tsitaadid Facebook'ist nagu "imelikul kombel polegi veel surnud" või "sandi elu on jube" ei jäta ruumi hurraa- hüüetele.
Olen korduvalt endalt küsinud, kas mul jätkuks mehisust sandina elada edasi, kui Afganistanis miinile astuksin. Ma ei tea vastust. Aga olen täiesti võimeline ette kujutama frustratsiooni, mis saabub ootamatult füüsilise puude tagajärjel, sest vaimne suutlikkus on minu jaoks tihedalt seotud hea füüsilise vormiga. Olles igapäevane jõusaali külastaja, on mul üliraske oma elu ette kujutada olukorras, kus äkki enam ei saa vabalt joosta, ronida või ujuda. Mis veel rääkida inimestest, kelle elukutse aluseks ongi hea füüsiline vorm.
Ometi tekib tahes-tahtmata küsimus: miks ühest mehest, kes astub kogemata kombel miini otsa, tehakse kangelane, kellele avaldavad kaastunnet riigipead ja ministrid? Kas pole silmakirjalikkuse tipp, et mitte ühelgi poliitikul ei jätku kaastunnet teise Afganistanis viibinud endise sõduri - Aare Viirmaa - omastele? Afganistanis mõlemad jalad kaotanud Aare Viirmaa võttis endalt elu päev varem.
Olen pidevalt püüdnud - seni küll tagajärjetult - tähelepanu juhtida teemale, et hukkunud on alles jäämäe tipp. Aga need kümned mehed ja naised, kes on kaotanud oma jäsemed? Või need, kes on saanud hingelisi traumasid?
On see ikka üllatav, et noorele sandistatud inimesele ei aita retoorikast või predendi aumärgist - et ta ei tule enam oma sandi-elu talumisega toime? Vähemalt Viirmaa tsitaadid Facebook'ist nagu "imelikul kombel polegi veel surnud" või "sandi elu on jube" ei jäta ruumi hurraa- hüüetele.
Olen korduvalt endalt küsinud, kas mul jätkuks mehisust sandina elada edasi, kui Afganistanis miinile astuksin. Ma ei tea vastust. Aga olen täiesti võimeline ette kujutama frustratsiooni, mis saabub ootamatult füüsilise puude tagajärjel, sest vaimne suutlikkus on minu jaoks tihedalt seotud hea füüsilise vormiga. Olles igapäevane jõusaali külastaja, on mul üliraske oma elu ette kujutada olukorras, kus äkki enam ei saa vabalt joosta, ronida või ujuda. Mis veel rääkida inimestest, kelle elukutse aluseks ongi hea füüsiline vorm.
# posted by Õnne Pärl @ 2:06 PM 
Comments:
<< Home
Ega`s see polegi silmakirjalikkus poliitikute poolt- on lihtsalt raske ja isegi võimatu kaastunnet avaldada inimestel, kes ei oma kaasatundmisvõimet, vaid elavad oma kõrge mäe otsas omatehtud seaduste järgi ja järjest tavaelust võõrandudes.
Paraku on see Eesti argielu, kus võim järjest kaugeneb oma rahvast.
Paraku on see Eesti argielu, kus võim järjest kaugeneb oma rahvast.
Ei oskagi midagi öelda..teadsin Aaret üsna kaua,näitas alati välja positiivsust kuid tegelikult võis ainult tema teada, milline piin see oli..puhka rahus armas Aare!!!
# posted by 
: 7:55 PM
: 7:55 PM
Paraku Eesti poliitikud elavadki oma paralleelmaailmas. Nad ei adu absoluutselt, mis toimub elus, selles tavalises elus, milles virelevad mitte ainult invaliidid vaid ka täiesti terved inimeswed. Eestis nei ole elu, siin on lõputuna näiv agoonia.
# posted by : 8:08 PM
: 8:08 PM
Ei saa aru, millisest agoonia-riigist eelpool räägitakse. Mina sellist riiki ei tea, teie pilt tundub väärastunud. Olen tavaline eestlane ja mul on siin hea ja turvaline. Poliitikud on aga rahva nägu.
# posted by : 9:44 PM
: 9:44 PM
Olen nõus, et probleem missioonidel juhtunud õnnetuste kajastamise ja inimeste edasise elujärje parandamiseks on olemas. Meie ühiskond pole veel valmis sõjakannatanute abistamiseks.
Hoolitakse kodututest loomadest aga inimesed? Hoitakse vargsi madalat profiili ja hinge kinni, et keegi probleemi ei tõstataks, sest muidu on oht, et niigi raskesti täituv missioonikute peade arv täitub veelgi raskemini.
Me pole veel isegi jäämäe tippu näinud, see on alles peegeldus tipust. Tipp ja mägi tulevad hiljem.
Hoolitakse kodututest loomadest aga inimesed? Hoitakse vargsi madalat profiili ja hinge kinni, et keegi probleemi ei tõstataks, sest muidu on oht, et niigi raskesti täituv missioonikute peade arv täitub veelgi raskemini.
Me pole veel isegi jäämäe tippu näinud, see on alles peegeldus tipust. Tipp ja mägi tulevad hiljem.
# posted by : 11:07 PM
: 11:07 PM
Ega see Aare afganistaanis surma ei saanud.Seal ta kaotas jalad.Ta tuli koju ja tegi enesetapu.Mismoodi ta selle eest kangelane saab olla?Keegi ei väidagi,et tal kerge oli.Mida te siin kirute poliitikuid.Keegi pole kedagi sundinud sõtta minema.
# posted by : 8:09 AM
: 8:09 AM
Ega eesti poliitikud ei võtaks ka hukkunute puhul sõna, kui nad ei loodaks oma võltspisarate abil mõned hääled saada. President teeb lihtsalt endale kohustuslikke formaalseid liigutusi.
Muide, kui tähele panite, siis poliitikud ka viimase hukkunu puhul suurt sõna ei võtnudki. Ju said aru, et võimalik kasu on väike. Ette visati mõned kõuehäälsed kaplanid, kes natuke tühijuttu ajasid.
PS. Vaatan, et mõned parteid on pannud isegi eraisikute blogidesse oma noorpropagandistid kommima. Tunnen tuttava stiili juba kaugelt ära.
Muide, kui tähele panite, siis poliitikud ka viimase hukkunu puhul suurt sõna ei võtnudki. Ju said aru, et võimalik kasu on väike. Ette visati mõned kõuehäälsed kaplanid, kes natuke tühijuttu ajasid.
PS. Vaatan, et mõned parteid on pannud isegi eraisikute blogidesse oma noorpropagandistid kommima. Tunnen tuttava stiili juba kaugelt ära.
lugesin üht artiklit 2002.a vist, kus räägitakse (peale ühe noore sõduri v ajateenija enesetappu), et paraku pole olemas toimivat süsteemi sõduritele psühholoogilise toe pakkumiseks, sest raha ja inimesi ei ole.
ja nüüd, 2010.a, on asi samal tasemel--ainult keerutamine ja mula! mingit psühholoogilist abi ei saa ei sõdurid ega nende omaksed. ka rahalised toetused pärast haavata saamist peab sõdur endale välja võitlema sõna otseses mõttes. haavatu peab ise uurima, mida tal õigus saada ja siis tuleb alles hakata seda lunima. aga see ju ammu teada teema, mis ma ikka targutan... kurvaks teeb lihtsalt see tore riik meil.
ja nüüd, 2010.a, on asi samal tasemel--ainult keerutamine ja mula! mingit psühholoogilist abi ei saa ei sõdurid ega nende omaksed. ka rahalised toetused pärast haavata saamist peab sõdur endale välja võitlema sõna otseses mõttes. haavatu peab ise uurima, mida tal õigus saada ja siis tuleb alles hakata seda lunima. aga see ju ammu teada teema, mis ma ikka targutan... kurvaks teeb lihtsalt see tore riik meil.
# posted by : 11:32 PM
: 11:32 PM
jah saame aru et ta läks ikkagi sõjaväkke omaltahtel. kaotas jalad seal riigi kaitstes ja esindades meie riiki ja tuli koju ei suutnud sellega leppida ja tegi lõppu sellele..tegelikult meie kel on jalad olemas ei tea S*ttagi mis tema tundis või läbi elas.Küsimus: Mis teie teeksite tema asemel?
nii et vastus teie küsimusele jah ta OLI kangelane kes ohverdas oma mõlemad jalad sõjas ja neid tuleb veel kes ohverdavad oma jäsemed meie riigi auks...ag kuidas neid koheldakse? nagu kutsikaid, võiks siis nö Poliitikud vähemalt nende peret toetada või teha midagi nende heax.. ja võtke teatavax Aare Viirmaa polnud niicama suvaline inimene.
ta oli Sõber, Vend, Poeg, Tuttav kes oli sõjaväes lahingus ja kaotas seal tykkikese endast ja jäädavalt ja keegi ei meenuta teda kui jalutut meest vaid seda elurõõmust,naeratavat,lõbusat, abivalmis ja alati toetavat sõpra/pereliiget kes tegi tegusid!
Loodan et sul seal taevas on mugavam kui siin sul oli. Puhka rahus Aare!
nii et vastus teie küsimusele jah ta OLI kangelane kes ohverdas oma mõlemad jalad sõjas ja neid tuleb veel kes ohverdavad oma jäsemed meie riigi auks...ag kuidas neid koheldakse? nagu kutsikaid, võiks siis nö Poliitikud vähemalt nende peret toetada või teha midagi nende heax.. ja võtke teatavax Aare Viirmaa polnud niicama suvaline inimene.
ta oli Sõber, Vend, Poeg, Tuttav kes oli sõjaväes lahingus ja kaotas seal tykkikese endast ja jäädavalt ja keegi ei meenuta teda kui jalutut meest vaid seda elurõõmust,naeratavat,lõbusat, abivalmis ja alati toetavat sõpra/pereliiget kes tegi tegusid!
Loodan et sul seal taevas on mugavam kui siin sul oli. Puhka rahus Aare!
Mõlemad mehed said sõjaväelised matused vastavalt Eesti Kaitseväe traditsioonidele. Oluline ei ole see, kas poliitikud olid kohal või mitte. Oluline on, et kohal olid kaasvõitlejad ja lähedased. Seetõttu ei ole õiglane öelda, et kpr Viirmaa on unustatud.
Kuigi ma ei tundnud isiklikult kumbagi meest, korraldasin siiski nende mälestuseks ka oma allüksuses leinaseisaku.
Kuigi ma ei tundnud isiklikult kumbagi meest, korraldasin siiski nende mälestuseks ka oma allüksuses leinaseisaku.
ma ei tahaks kedagi solvata,aga aarele anti võimalus,tema sai edasi elada,küll ilma jalgadeta aga siiski sai edasi elada.aga herdisele ei antud.tema suri kaitstes võõrast riiki.herdis oli ja jääb alatiseks kangelaseks ning meie jääme temast elu lõppuni puudust tundma!
Postita kommentaar
# posted by : 1:46 PM
: 1:46 PM << Home
