Kabuli päevik

Tänases Postimehes jäi silma üks artikkel (vt. http://www.e24.ee/?id=308904), mis iseloomustab suurepäraselt Afganistani "porgandi" nähtust. Nimelt seda, et Afganistanist saavad kasu kõik välja arvatud afgaanid ise.
Võtame konkreetses artiklis toodud näite, tsiteerin: "Nimelt tulevad lähiajal Eestisse USA sõjaväe varustamisega tegeleva ameti US Defence Logistics Agency esindajad, kes otsivad oma vägedele Afganistanis põhiliselt kolme sorti kaupa: toitu (peamiselt köögivilja), vett ja ehitusmaterjale."
Jättes kõrvale ehitusmaterjalid, teeksin siinkohal juttu fenomenist, et välisväed toovad köögivilju ja vett Afganistani sisse. Kahtlemata on lihtsam osta välismaalt suurem kogus korraga nö hulgitootjalt kui hakata jamama mingite afgaanidest talunikega. Sama nähtus toimib ju siin Eestis, paralleel eilsest poeskäigust: küüslauk Hiinast, porgand Leedust ja porru Hollandist...
Afganistani köögiviljade maitseomadused, suurus ja kvaliteet teevad Eestis juurviljale pika puuga ära. Miks ei peakski tegema, kui maa on viljakas ning keemiliste mürkide jaoks õnneks afgaanidel raha ei jätku? Juur- ja puuviljad, mida ostsin iga päev kohalike talunike käest, jäävad mu ellu kahtlemata kui suurepärane kohaliku tooraine näide.
Veelgi jaburam on idee, et vett tuleks tuua tuhandete kilomeetrite tagant: Afganistanis on nimelt päris kõrge Hindukushi mäeahelik ning mitmeid aastaid müüakse kohalikku pudelisse villitud liustikuvett.
Kui ametlik doktriin on afgaanide "aitamine", mis võiks veel enam aidata agraarmaa elanikku, kui tema käest kohalike saaduste ostmine? Kahjuks aitavad liitlased peamiselt iseennast või sõpru - milleks näha vaeva kohaliku põllumajanduse (mis on projektirahade poolt vaadates väga väikese atraktiivsusega) turgutamisega, kui võimalik on osta suurelt, hulgi ja sõpradelt?
Olen nõus, et keerulisem on lugu töödeldud toiduainetega. Ameeriklased on otsinud näiteks võimalusi kasutada kohalikku juustu. Suured projektirahad leiti Baghlani juustutehase käimalükkamiseks. Paraku tean omast kogemusest, et juustu kvaliteet oli kõikuv (sest piima kvaliteet kõikuv ja puudub juustuvalmistamise kogemus), nii et juustu toodeti vaid kohalike tsiviilidest välismaalaste turule. Afgaanide jaoks on juust võõra maitsega ja röögatult kallis.
Kohe meenub ka teine põhjaläinud projekt, Jalalabadi oliiviõli tehas. Me puhtast Afganistani-patriotismist püüdsime üht pudelitäit tarbida. Aga õli maitse oli nii halb, et lõpuks poetasin pudeli häbelikult prügi hulka.