Kabuli päevik

Ehkki New Yorki külastades veetsime palju aega Manhattanil, kuid ära võlus mind hoopis Brooklyn. Ööbimiskohaks olin broneerinud Brooklynis toa kodumajutuses. Meie saabudes teatas aga majaomanik Zenobia, et tema viimased külalised märatsesid toas ning ta peab meid ümber paigutama oma sõbra majja. Peagi leidsime end ajaloolisest Bedford-Stuyvesant’i linnaosast, kus jamaikalasest majaomanik Khem andis meie käsutusse maitseka korteri maja kolmandal korrusel: mitu magamistuba, elutuba, köök vannituba. Arvestades seda, et maksime 125 dollarit päevas, saime tõesti suurepärase tehingu osaliseks.
Khem oli võrratu peremees: endise kokana valmistas ta jamaika-päraselt kana, mida tassis siis mööda tänavat nii sõpradele kui ka meile ülakorrusele (jah, see on selline kant, kus inimesed tunnevad üksteist, ka võõrale naeratatakse ja teretatakse). Khem oli ka see inimene, kes rääkis meile ajaloolisest taustast: kuidas 1930ndate majanduskriisiga algsed kaupmeestest sakslastest-hollandlastest omanikud oma majad maha müüsid ja mustad oskustöölised tasapisi rajooni üle võtsid. Meie asukoht Bed-Stu’s oli täiesti värviliste pärusmaa – alates 1980ndatest ca 85% on värvilised. Viimane immigrantide laine on tulnud peamiselt Kariibi mere piirkonnast.
Kuna olime vaimustatud maja interjöörist - hästi säilinud detailidest ja puitdekoorist -, helistas Khem mõnedele tuttavatele ja korraldas meile ekskursiooni. Saime võimaluse ringi vaadata nii majutusasutusena töötavas Akwaaba Mansion’is kui ka kodus, mille omanikeks on – üllatus-üllatus - valgenahalised valgekraed. Mul oli raske uskuda, et veel kolmkümmend aastat tagasi oli tegu getoga. Matias Echanove kirjutab oma Bed-Stu uurimuses: kui 1973. aastal alustas Mary Monomi oma raamatut retoorilise küsimusega - miks peaks keegi küll siin elada tahtma? - , siis nüüd peaks küsima vastupidi: miks küll nii paljud siin elada tahavad? Siin elab värviline keskklass, kes on valmis investeerima elumajadesse, (väidetavasti headesse) koolidesse ja kirikutesse. Väga vaikne, suured puud, hästi hooldatud majad, lillelised eesaiad, mänglevad oravad (miks Ameerikas on nii palju oravaid, olgu siis NYs või Oregonis, jäi kummitama küsimus).
Kahtlustan, et lühiajalise turistina ei suuda ma lisada midagi originaalset NY kui terviku kohta. Muusikasõbrana nautisin Broadway’l afromuusika kuuma uudist Fela! (vormilt muusikal, sisult afromuusika energiapomm). Kunstisõbrana meeldis MOMA; loodusearmastajana soovitan American Museum of Natural History (asub sobivalt Central Parki kõrval). Central Park on kindlasti avastamist väärt; meie veetsime seal pool päeva. Parkide juures meeldiski mulle nende tihekasutus: olgu siis lõunasöögipaigana (nagu Bryant) või kaardimängupõrguna (park Hiinalinnas, kus käisime Pekingi parti söömas).
Paljud tuntud turistiatraktsioonid jätsime külma kõhuga vaatamata. Raiskasime mõnuga oma aega pigem vaatlusele: olgu siis Central Parkis puhkajaid jälgides, Stateni saare praamil (ilusa ilmaga väga head vaated), Brooklyni silla naabruses kail loojangut oodates või Brooklyni sajandi vanuses botaanikaaias (mis kahjuks on tänapäeval lennukite-autode piiramisrõngas – maailma lärmakaim botaanikaaed nagu arvas mu abikaasa).
PS. Bed-Stu huvilistele soovitan soojalt Matias Echanove uurimust: http://www.urbanology.org/BedStuy/