reede, detsember 31, 2010
Kabuli päevik lõpetab
See on viimane sissekanne Kabuli päevikusse, mis sai aastal 2006 ellu kutsutud kindlal eesmärgil: hoida kursis oma sõpru ja lähedasi, kuidas meil abikaasaga Afganistanis elu läheb. Tegelikult on soov vahel kirjutada alles - olgu siis mõnest huvitavast paigast, raamatust või seigast -, niisiis alustan uuest aastast uuelt lehelt.
Uus veebileht nimega Õnne Pärli mõttekodu asub aadressil: http://onneparl.blogspot.com/
Siinkohal vastan avalikult küsimusele, mida ikka ja jälle päritakse: millal ma Afganistani naasen? Hetkel ei ole mul vähimatki soovi Afganistani tagasi pöörduda. Põhjusi on mitmeid, aga peamisi kaks - turvaolude halvenemine ning majanduslikud kaalutlused.
Abikaasa, kes on endiselt paari Afganistani projektiga seotud, viibis äsja Kunduzis. Olukord on läinud ikka täiesti käest ära. Mul on raske tema kirjeldustes ära tunda piirkonda, kus sai rahulikult ringi jalutatud-sõidetud. Enesetapjate rünnakud, lasud, lahingud linna piiril. Projekti võõrastemaja ümberehitamine trellitatud kindluseks. Öösel mobiililevi ei ole, vastasel korral on taliibid ähvardanud mastid õhata. Põhja tuleb nüüd lennata, sest lisaks Kunduzile on nüüd halb kuulsus ka Baghlani provintsi läbival maanteel.
Plaanisin tükk aega külastada Kunduzi jõgikonna projekti, mis jätkub viiendat aastat. Oleks ju huvitav kaardistada olukorda korduvalt, üle aastate. Paraku on turvaolukord nii kehv, et ehitatavaid kanaleid-tamme ei külasta projekti inseneridki. Nad vaatavad enamasti tööjärje fotosid.
Majanduslikus plaanis tuleb tõdeda, et viisa saamine on kordades kallim ja keerulisem – pikema viibimise korral tuleb sõita Dubaisse end saatkonda näitama. Dubai jaoks on omakorda viisat vaja. Lisanduvad kallid lennupiletid: nagu hiljuti kogesime, maksab sõit Afganistani sama palju kui lennusõit Havai saartele. Kui ma suvel panin kaalukausile, kas minna kuuks ajaks Afganistani või teha kodus köögis kapitaalremont, tuli otsus ikka väga kergelt.
Mida saan öelda oma siinkohal oma Afganistani-loo kokkuvõtteks? Olen väga rahul, et aastal 2006 Kabulisse koos abikaasaga sattusin. Alles nüüd, mitu aastat hiljem, olen hakanud aru saama, kuidas mul vedas: palju põnevaid olukordi, imelisi paiku ja erilisi inimesi sattus ette.
Afganistani foto- ja raamatuprojekti kokkuvõtteks võib tõdeda, et fotonäitus on olnud vaadatav enam kui paarikümnes paigas nii Eestis kui mujal. Tagasiside on olnud üllatavalt soe ja positiivne. Afganistani raamatu osas olen saanud lugejatelt samuti hea hinnangu. Ma ei ole nii naiivne, et uskuda mingit kursimuutust Eesti riiklikus Afganistani-poliitikas. Kuid võin rõõmuga tõdeda, et tuhandete inimeste arusaama Afganistanist olen ilmselt siiski suutnud laiemaks muuta. Minu siiras tänu kuulub siinkohal Eesti Päevalehele - toimetus võttis avaldada kõik mu kriitilised Afganistani arvamuslood ja analüüsid.
Lõpetuseks sobib ehk märkida, et perefirma Raadi Duo tegi hiljuti kingituse Afganistanis viibinud eesti sõduritele, kinkides 20 raamatut Armastatud Afganistan väeosade raamatukogudele ning 250 raamatut Afganistanist tagasipöördunutele. Raamatute jagamise praktilise külje eest hoolitseb Scoutspataljon.
Ja lõpetuseks tänud Kabuli päeviku lugejatele, kommenteerijatele ja kaasaelajatele. Tänu teile leidsin endas motivatsiooni Afganistani teemadel kirjutada.
Uus veebileht nimega Õnne Pärli mõttekodu asub aadressil: http://onneparl.blogspot.com/
Siinkohal vastan avalikult küsimusele, mida ikka ja jälle päritakse: millal ma Afganistani naasen? Hetkel ei ole mul vähimatki soovi Afganistani tagasi pöörduda. Põhjusi on mitmeid, aga peamisi kaks - turvaolude halvenemine ning majanduslikud kaalutlused.
Abikaasa, kes on endiselt paari Afganistani projektiga seotud, viibis äsja Kunduzis. Olukord on läinud ikka täiesti käest ära. Mul on raske tema kirjeldustes ära tunda piirkonda, kus sai rahulikult ringi jalutatud-sõidetud. Enesetapjate rünnakud, lasud, lahingud linna piiril. Projekti võõrastemaja ümberehitamine trellitatud kindluseks. Öösel mobiililevi ei ole, vastasel korral on taliibid ähvardanud mastid õhata. Põhja tuleb nüüd lennata, sest lisaks Kunduzile on nüüd halb kuulsus ka Baghlani provintsi läbival maanteel.
Plaanisin tükk aega külastada Kunduzi jõgikonna projekti, mis jätkub viiendat aastat. Oleks ju huvitav kaardistada olukorda korduvalt, üle aastate. Paraku on turvaolukord nii kehv, et ehitatavaid kanaleid-tamme ei külasta projekti inseneridki. Nad vaatavad enamasti tööjärje fotosid.
Majanduslikus plaanis tuleb tõdeda, et viisa saamine on kordades kallim ja keerulisem – pikema viibimise korral tuleb sõita Dubaisse end saatkonda näitama. Dubai jaoks on omakorda viisat vaja. Lisanduvad kallid lennupiletid: nagu hiljuti kogesime, maksab sõit Afganistani sama palju kui lennusõit Havai saartele. Kui ma suvel panin kaalukausile, kas minna kuuks ajaks Afganistani või teha kodus köögis kapitaalremont, tuli otsus ikka väga kergelt.
Mida saan öelda oma siinkohal oma Afganistani-loo kokkuvõtteks? Olen väga rahul, et aastal 2006 Kabulisse koos abikaasaga sattusin. Alles nüüd, mitu aastat hiljem, olen hakanud aru saama, kuidas mul vedas: palju põnevaid olukordi, imelisi paiku ja erilisi inimesi sattus ette.
Afganistani foto- ja raamatuprojekti kokkuvõtteks võib tõdeda, et fotonäitus on olnud vaadatav enam kui paarikümnes paigas nii Eestis kui mujal. Tagasiside on olnud üllatavalt soe ja positiivne. Afganistani raamatu osas olen saanud lugejatelt samuti hea hinnangu. Ma ei ole nii naiivne, et uskuda mingit kursimuutust Eesti riiklikus Afganistani-poliitikas. Kuid võin rõõmuga tõdeda, et tuhandete inimeste arusaama Afganistanist olen ilmselt siiski suutnud laiemaks muuta. Minu siiras tänu kuulub siinkohal Eesti Päevalehele - toimetus võttis avaldada kõik mu kriitilised Afganistani arvamuslood ja analüüsid.
Lõpetuseks sobib ehk märkida, et perefirma Raadi Duo tegi hiljuti kingituse Afganistanis viibinud eesti sõduritele, kinkides 20 raamatut Armastatud Afganistan väeosade raamatukogudele ning 250 raamatut Afganistanist tagasipöördunutele. Raamatute jagamise praktilise külje eest hoolitseb Scoutspataljon.
Ja lõpetuseks tänud Kabuli päeviku lugejatele, kommenteerijatele ja kaasaelajatele. Tänu teile leidsin endas motivatsiooni Afganistani teemadel kirjutada.
kolmapäev, detsember 15, 2010
Afganistani fotonäitus ja kohtumisõhtu Haapsalus
Reedel (17. detsembril) kell 19 jutustan ja näitan slaide Afganistanist rändurite klubi üritusel Haapsalus. Õhtu pealkirjaks on: "Avastades Afganistani. Reisid provintsides." Rändurite klubi üritused toimuvad kord kuus Nurme bistroos aadressil Nurme 1.
Üritus on tasuta, kõik huvilised oodatud!
Samas Nurme bistroos on alates reedest eksponeeritud ka mu fotonäitus Armastatud Afganistan, mis jääb avatuks paariks lähemaks kuuks.
neljapäev, november 11, 2010
Islam: üks tont käib ringi mööda Euroopat
Antud sissekanne on Õpetajate Lehele kirjutatud arvamuslugu, ilmus täna:
http://www.opl
eht.ee/?archive_mode=article&articleid=4392
---
Afgaani neiust, kes teda jälitavate meeste eest pagedes hüppas üle müüri sõjaväebaasi, kirjutas mulle üks eesti sõdur. Naisohvitseri eskordi saatel koju naasnud neiu tappis tema enda isa. Mis inimesed need sellised on, küsis mees minult. Tõepoolest, Eesti kontekstis tuleks selline pereisa vangi panna. Afganistani kontekstis ei olnud tegu eriti üllatav: perepea kaitses perekonna au.
Või teine lugu, modernsest islamiriigist. Mõni aeg tagasi sattusin Dubaist läbisõidul olles lugema kohalikku lehte, kus analüüsiti Iraanist pärit lapsehoidja juhtumit. Vallaline neiu oli saanud lapse, kes naiselt ära võeti. Naine pandi pikaks ajaks vangi oma vallatute elukommete üle järele mõtlema. Mõtlesin tookord, et naisel vedas – et ta rasestus Dubais, mitte Afganistanis.
Ranged afgaanid
Vastupidiselt usuleigetele eestlastele määrab Afganistanis usk suuresti ära elustiili. Afga
nistan on oma ülimas ranguses erandlik: isegi palvetama peavad afgaanitarid kodus, sest mošeedes naistele omaette ruume ei ole. Ühed vähestest eranditest on islami müstikute – sufide – kogukonnad. Kord nädalas toimub sufide varahommikune teenistus kuulsas Shah Do Shamshara mošees. Sufide teenistusele hiilisin kord sisse minagi ning leidsin saali nurgast kaks burkas naist, kelle kõrvale end poetasin...
Lisaks usule mõjutavad afgaanide käitumist kohalikud traditsioonid ja etniline kuuluvus. Näiteks nomaadid ega hesaarid ei varja oma nägu. Afganistani-Pakistani piirialadel elavad aga nuristani (Nuristan – pushtu keelest tõlgituna ‚valguse maa’) rahvad, kes pöörati islamisse jõuga alles 19. sajandil (varem kandis piirkond nime Kafiristan – pärsia keelest tõlgituna ,uskumatute maa’). Nuristanid elavad mägikülades kaunikesti oma seaduste järgi – teevad inimkujulisi skulptuure, kannavad erksavärvilisi riideid, söövad puulusikaga ega lase endale abielu ette kirjutada.
Burka pole suurim mure
Jälgides islamist pajatavaid uudiseid Euroopas, jääb mulje, et ei räägita tegelikest probleemidest, vaid keskendutakse pigem välistele ilmingute
le nagu burka. Hiljutises artiklis ajakirjas Economist küsitakse mõistlikult: kas ei võiks türklased looride ärakeelamise asemel tegelda hoopis küsimustega, miks türgi naiste osa tööhõives on langenu
d kümne viimase aasta jooksul 34%-lt 26%-le või miks on naisi parlamendis ainult 9%.
Nõustun põhimõtteliselt katmata näo pooldajatega, kuid riietuse seadustamises läheb asi naeruväärseks. Prantsuse siseministeeriumi hinnangul on kogu maal 1900 täielikult kaetud naist – kas selline marginaalne loorikandjate arv on tõesti väärt omaette seadust? Miks mitte sätestada ka seeliku pikkus või dekoltee avarus? Eestiski on mõnes piirkonnas loomulik käia ringi rätikuga – olgu tegu siis Peipsi vanausuliste või õigeusklike kihnlastega.
Laias laastus näib tegu olevat hirmuga. Euroopa on võtnud suuremeelselt vastu palju inimesi, kelle olemusest neil päris täpset aimu ei ole. Nüüd, mil nende inimeste arv on kasvanud ebaproportsionaalselt suureks, on hakatud endalt küsima, kes nad on. Meenub hetk Afganistanist. Meie skandinaavlastest sõprade tolerantsus, mida jätkub kohapealsetele afgaanidele, näib otsa saavat – kui nimetada mõningaid Stockholmi või Oslo linnajagusid, kus sissesõitnud islamiusulised on välja tõrjunud põliselanikud.
Hirm on tihti teadmatusest põhjustatud. Puudub ju keskmisel eurooplasel arusaam, mida moslemid endast k
ujutavad ja mida nad tahavad. On nad ainult majandusliku olukorra parandamise jahil? Tahavad nad osa saada tehnilistest hüvedest? Kas ja kui suures osas nad nõustuvad läänelike väärtustega? Viimane on võtmeküsimus.
Kindlasti on ka moslemite hulgas inimesi, kes suudavad ennast sobitada läänelikku ühiskonda. Äsja valiti Kanada linna Calgary (1,2 miljonit elanikku) linnapeaks 38-aastane Harvardist hariduse saanud moslemist professor Naheed Nenshi. Eelmisest aastast on aga USA kaevanduslinnakesel Granite Fallsil moslemist linnapea, kelle lugu on vastupidine Nenshi eduloole. Haroon Saleem oli ilma viisata Ühendriikides töötanud pakistanlane, kes riigilt amnestia saanuna töötas end üles, avas oma restorani ja pälvis lõpuks kogukonna lugupidamise.
Kui kerge on moslemil mõista lääne väärtusi? Proovigem korraks end kujutleda rolli, milles oleksime just Eestisse saabunud afgaanide perekond. Tuleme ühiskonnast, kus mehed ja naised elavad omaette elu – mehed avalikku ning naised varjatut. Avalikkuses katavad meie naised end sündsalt ja me ei puuduta üksteist kunagi (kehtib ka abielus olevate inimeste puhul). Meie (vana)vanemad elavad meie juures, me kanname nende eest hoolt ja kuulame nende sõna. Me järgime usutavasid. Meie lapsed on meie vastutusel kuni abiellumiseni. Me otsustame, kellega nad abielluvad, mida õpivad ja kus elavad. Meie tugevus on perekondlikud sidemed.
Kuidas näeb traditsioonilise islamiühiskonnaga harjunud pere meie elu Eestis? Võõrad mehed ja naised puudutavad üksteist. Naised käituvad ja riietu
vad avalikkuses ebaväärikalt. Mehed ei hooli oma naistest, lastes neil omapead ringi liikuda. Miski ei ole püha; usutavasid ei järgita. Vanemad ei hoolitse oma laste eest, lastes neil isepäi (tihti vääraid) otsuseid teha. Lapsed ei austa vanemaid, tehes valikuid vanemate soove arvestamata. Puuduvad tugevad pereväärtused. Nooremad ei hoolitse vanemate eest.
Nagu eeltoodud kirjeldusest näha, kerget mõistmist ei paista kusagilt. Arusaamad ühiskonna ja perekonna toimimisest on erinevad: kui euroopalik ühiskond väärtustab üksikisiku õigust teha oma valikuid, siis islamiusulised näevad väärtusi just perekondlikust vaatevinklist.
Ühist keelt on võimalik leida
Elades Afgan
istanis, tundsin end ilmselt sarnaselt, nagu tunneks moslemi perekond Eestis. Tihti mind haletseti ja võõrastati. Mis naine see ometi on, kel on vaid üks laps, kes ei hoolitse oma vanemate eest ja kellel mees laseb omapead võõral maal ringi uidata? Ometi võin oma kogemusest kinnitada, et alati on võimalik leida ühist keelt, ühiseid nimetajaid. Ja need on üldinimlikud soovid: olla õnnelik, omada perekonda ja saada lapsi, olla terve ja kaitstud, õppida, olla majanduslikult edukas.
Ehkki aeglaselt, on islamiriigid moderniseerumas, oma osa on siin tehnilisel arengul. Afganistanis oli mõnigi üllatav moment, nagu burkas naine trendika mobiiliga, satelliiditaldrik mudatellistest majakese katusel, internetikohvikus surfavad noormehed, üksteisele SMS-sõnumeid saatvad noored (ühiskonnas, kus kohtingud on võimatud), ülipopulaarsed India seebiooperid. Avalik vastuhakk ei ole võimalik, kuid noorema generatsiooni trotsi tajub vahel suisa õhust.
Kui mul oleks – naljaga pooleks – võimalik tuua ainult üks näide uskude ideaalsest kooseksisteerimisest, oleks see Albaania. Riiklike pühade nimekirja kuulub nawroz (ehk vanapärsia uusaasta), ema Teresa päev, naljapäev 1. aprill, jõulud, tööliste püha esimene mai, ortodokside ja katoliiklaste lihavõtted. Jalutades pühapäeva varahommikul ringi vanas linnas Gjirokastras, kohtan nii kirikusse minevaid mustades pearättides memmesid kui ka mošeesse suunduvaid mehi. Ning vanapapisid, kellele miniseelikus ettekandja toob päeva esimese kange kohvi koos rakiga.
© Õpetajate Leht 2010
http://www.opl
eht.ee/?archive_mode=article&articleid=4392
---
Afgaani neiust, kes teda jälitavate meeste eest pagedes hüppas üle müüri sõjaväebaasi, kirjutas mulle üks eesti sõdur. Naisohvitseri eskordi saatel koju naasnud neiu tappis tema enda isa. Mis inimesed need sellised on, küsis mees minult. Tõepoolest, Eesti kontekstis tuleks selline pereisa vangi panna. Afganistani kontekstis ei olnud tegu eriti üllatav: perepea kaitses perekonna au.
Või teine lugu, modernsest islamiriigist. Mõni aeg tagasi sattusin Dubaist läbisõidul olles lugema kohalikku lehte, kus analüüsiti Iraanist pärit lapsehoidja juhtumit. Vallaline neiu oli saanud lapse, kes naiselt ära võeti. Naine pandi pikaks ajaks vangi oma vallatute elukommete üle järele mõtlema. Mõtlesin tookord, et naisel vedas – et ta rasestus Dubais, mitte Afganistanis.
Ranged afgaanid
Vastupidiselt usuleigetele eestlastele määrab Afganistanis usk suuresti ära elustiili. Afga
nistan on oma ülimas ranguses erandlik: isegi palvetama peavad afgaanitarid kodus, sest mošeedes naistele omaette ruume ei ole. Ühed vähestest eranditest on islami müstikute – sufide – kogukonnad. Kord nädalas toimub sufide varahommikune teenistus kuulsas Shah Do Shamshara mošees. Sufide teenistusele hiilisin kord sisse minagi ning leidsin saali nurgast kaks burkas naist, kelle kõrvale end poetasin...
Lisaks usule mõjutavad afgaanide käitumist kohalikud traditsioonid ja etniline kuuluvus. Näiteks nomaadid ega hesaarid ei varja oma nägu. Afganistani-Pakistani piirialadel elavad aga nuristani (Nuristan – pushtu keelest tõlgituna ‚valguse maa’) rahvad, kes pöörati islamisse jõuga alles 19. sajandil (varem kandis piirkond nime Kafiristan – pärsia keelest tõlgituna ,uskumatute maa’). Nuristanid elavad mägikülades kaunikesti oma seaduste järgi – teevad inimkujulisi skulptuure, kannavad erksavärvilisi riideid, söövad puulusikaga ega lase endale abielu ette kirjutada.
Burka pole suurim mure
Jälgides islamist pajatavaid uudiseid Euroopas, jääb mulje, et ei räägita tegelikest probleemidest, vaid keskendutakse pigem välistele ilmingute
le nagu burka. Hiljutises artiklis ajakirjas Economist küsitakse mõistlikult: kas ei võiks türklased looride ärakeelamise asemel tegelda hoopis küsimustega, miks türgi naiste osa tööhõives on langenu
d kümne viimase aasta jooksul 34%-lt 26%-le või miks on naisi parlamendis ainult 9%.
Nõustun põhimõtteliselt katmata näo pooldajatega, kuid riietuse seadustamises läheb asi naeruväärseks. Prantsuse siseministeeriumi hinnangul on kogu maal 1900 täielikult kaetud naist – kas selline marginaalne loorikandjate arv on tõesti väärt omaette seadust? Miks mitte sätestada ka seeliku pikkus või dekoltee avarus? Eestiski on mõnes piirkonnas loomulik käia ringi rätikuga – olgu tegu siis Peipsi vanausuliste või õigeusklike kihnlastega.
Laias laastus näib tegu olevat hirmuga. Euroopa on võtnud suuremeelselt vastu palju inimesi, kelle olemusest neil päris täpset aimu ei ole. Nüüd, mil nende inimeste arv on kasvanud ebaproportsionaalselt suureks, on hakatud endalt küsima, kes nad on. Meenub hetk Afganistanist. Meie skandinaavlastest sõprade tolerantsus, mida jätkub kohapealsetele afgaanidele, näib otsa saavat – kui nimetada mõningaid Stockholmi või Oslo linnajagusid, kus sissesõitnud islamiusulised on välja tõrjunud põliselanikud.
Hirm on tihti teadmatusest põhjustatud. Puudub ju keskmisel eurooplasel arusaam, mida moslemid endast k
ujutavad ja mida nad tahavad. On nad ainult majandusliku olukorra parandamise jahil? Tahavad nad osa saada tehnilistest hüvedest? Kas ja kui suures osas nad nõustuvad läänelike väärtustega? Viimane on võtmeküsimus.
Kindlasti on ka moslemite hulgas inimesi, kes suudavad ennast sobitada läänelikku ühiskonda. Äsja valiti Kanada linna Calgary (1,2 miljonit elanikku) linnapeaks 38-aastane Harvardist hariduse saanud moslemist professor Naheed Nenshi. Eelmisest aastast on aga USA kaevanduslinnakesel Granite Fallsil moslemist linnapea, kelle lugu on vastupidine Nenshi eduloole. Haroon Saleem oli ilma viisata Ühendriikides töötanud pakistanlane, kes riigilt amnestia saanuna töötas end üles, avas oma restorani ja pälvis lõpuks kogukonna lugupidamise.
Kui kerge on moslemil mõista lääne väärtusi? Proovigem korraks end kujutleda rolli, milles oleksime just Eestisse saabunud afgaanide perekond. Tuleme ühiskonnast, kus mehed ja naised elavad omaette elu – mehed avalikku ning naised varjatut. Avalikkuses katavad meie naised end sündsalt ja me ei puuduta üksteist kunagi (kehtib ka abielus olevate inimeste puhul). Meie (vana)vanemad elavad meie juures, me kanname nende eest hoolt ja kuulame nende sõna. Me järgime usutavasid. Meie lapsed on meie vastutusel kuni abiellumiseni. Me otsustame, kellega nad abielluvad, mida õpivad ja kus elavad. Meie tugevus on perekondlikud sidemed.
Kuidas näeb traditsioonilise islamiühiskonnaga harjunud pere meie elu Eestis? Võõrad mehed ja naised puudutavad üksteist. Naised käituvad ja riietu
vad avalikkuses ebaväärikalt. Mehed ei hooli oma naistest, lastes neil omapead ringi liikuda. Miski ei ole püha; usutavasid ei järgita. Vanemad ei hoolitse oma laste eest, lastes neil isepäi (tihti vääraid) otsuseid teha. Lapsed ei austa vanemaid, tehes valikuid vanemate soove arvestamata. Puuduvad tugevad pereväärtused. Nooremad ei hoolitse vanemate eest.
Nagu eeltoodud kirjeldusest näha, kerget mõistmist ei paista kusagilt. Arusaamad ühiskonna ja perekonna toimimisest on erinevad: kui euroopalik ühiskond väärtustab üksikisiku õigust teha oma valikuid, siis islamiusulised näevad väärtusi just perekondlikust vaatevinklist.
Ühist keelt on võimalik leida
Elades Afgan
istanis, tundsin end ilmselt sarnaselt, nagu tunneks moslemi perekond Eestis. Tihti mind haletseti ja võõrastati. Mis naine see ometi on, kel on vaid üks laps, kes ei hoolitse oma vanemate eest ja kellel mees laseb omapead võõral maal ringi uidata? Ometi võin oma kogemusest kinnitada, et alati on võimalik leida ühist keelt, ühiseid nimetajaid. Ja need on üldinimlikud soovid: olla õnnelik, omada perekonda ja saada lapsi, olla terve ja kaitstud, õppida, olla majanduslikult edukas.
Ehkki aeglaselt, on islamiriigid moderniseerumas, oma osa on siin tehnilisel arengul. Afganistanis oli mõnigi üllatav moment, nagu burkas naine trendika mobiiliga, satelliiditaldrik mudatellistest majakese katusel, internetikohvikus surfavad noormehed, üksteisele SMS-sõnumeid saatvad noored (ühiskonnas, kus kohtingud on võimatud), ülipopulaarsed India seebiooperid. Avalik vastuhakk ei ole võimalik, kuid noorema generatsiooni trotsi tajub vahel suisa õhust.
Kui mul oleks – naljaga pooleks – võimalik tuua ainult üks näide uskude ideaalsest kooseksisteerimisest, oleks see Albaania. Riiklike pühade nimekirja kuulub nawroz (ehk vanapärsia uusaasta), ema Teresa päev, naljapäev 1. aprill, jõulud, tööliste püha esimene mai, ortodokside ja katoliiklaste lihavõtted. Jalutades pühapäeva varahommikul ringi vanas linnas Gjirokastras, kohtan nii kirikusse minevaid mustades pearättides memmesid kui ka mošeesse suunduvaid mehi. Ning vanapapisid, kellele miniseelikus ettekandja toob päeva esimese kange kohvi koos rakiga.
© Õpetajate Leht 2010
teisipäev, november 09, 2010
USA läänerannik II: Crater Lake Park
Minu artikli Crater Lake Park'ist avaldas EPL.
Artikkel asub siin:
http://www.epl.ee/artikkel/586942
esmaspäev, november 08, 2010
Loeng Afganistani kultuurist Tallinna Rahvaülikoolis
Balkhi lähistel akaatsiasalus tukuvad imelised pitsilised sambad, mošee Masjid-e No Gumbad (Üheksa Samba mošee e.k.) varemed. Vaikus ja rahu valitsevad selle 9. sajandist pärit 
ehitise - mis on üks vani
maid islami mälestusmärke maailmas - ümber. Ja kunagine võimas linn Balkh, mida araablased kutsusid Umm-al Bilad (Linnade Ema e.k.), on tänapäeval unine küla.
Afganistan üllatab reisijat igal sammul. Selle riigiga on seotud suured vallutajad nagu Aleksander Suur ja Tšingis-khaan, luuletajad Navoii ja Rumi, usuliider Zarathustra. Oma sügava jälje on jätnud Siiditee, kadunud impeeriumid nagu ghoriidid või ghaznaviidid, kadumas kultuurid nagu nuristanid.
Nagu ei ole olemas afgaani, nii ei ole olemas tegelikult ka afgaani kultuuri. On hoopis erinevad rahvused, kes tegutsevad vastavalt oma traditsioonidele. Näiteks on laialt esinev arusaam, et kõik naised on Afganistanis allasurutud ja burkas. Aga - kalaša naised valivad endale ise mehed, hesaaritarid kannavad põldudel töötades erksavärvilisi suurrätte ning kutšide (nomaa
did) naised on alati katmata ringi liikunud...
---
Käesolev postitus on teade kultuurihuvilistele: reedel, 12. novembril, pean 2-tunnise loengu Tallinna Rahvaülikooli sarjas Kultuuripärlid. Olen alati tahtnud pidada üht loengut, mis oleks pühendatud Afganistani kultuurimälestistele ja kultuurile - nüüd siis tekkis selline võimalus. Loeng on tasuline. Huvilistele link:
http://www.kultuur.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=82&Itemid=71
ehitise - mis on üks vani
maid islami mälestusmärke maailmas - ümber. Ja kunagine võimas linn Balkh, mida araablased kutsusid Umm-al Bilad (Linnade Ema e.k.), on tänapäeval unine küla.Afganistan üllatab reisijat igal sammul. Selle riigiga on seotud suured vallutajad nagu Aleksander Suur ja Tšingis-khaan, luuletajad Navoii ja Rumi, usuliider Zarathustra. Oma sügava jälje on jätnud Siiditee, kadunud impeeriumid nagu ghoriidid või ghaznaviidid, kadumas kultuurid nagu nuristanid.
Nagu ei ole olemas afgaani, nii ei ole olemas tegelikult ka afgaani kultuuri. On hoopis erinevad rahvused, kes tegutsevad vastavalt oma traditsioonidele. Näiteks on laialt esinev arusaam, et kõik naised on Afganistanis allasurutud ja burkas. Aga - kalaša naised valivad endale ise mehed, hesaaritarid kannavad põldudel töötades erksavärvilisi suurrätte ning kutšide (nomaa
did) naised on alati katmata ringi liikunud...---
Käesolev postitus on teade kultuurihuvilistele: reedel, 12. novembril, pean 2-tunnise loengu Tallinna Rahvaülikooli sarjas Kultuuripärlid. Olen alati tahtnud pidada üht loengut, mis oleks pühendatud Afganistani kultuurimälestistele ja kultuurile - nüüd siis tekkis selline võimalus. Loeng on tasuline. Huvilistele link:
http://www.kultuur.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=82&Itemid=71
