teisipäev, juuli 10, 2007
Meeste maailm ja naiste maailm II
õber Jean räägib loo oma tuttavast, kelle salajane armulugu on jõudmas õnneliku lõpuni. Aman kohtas ülikoolis Aminat ja nad armusid. Järgnesid aastad, täis SMS-sõnumeid (kuidas nad enne küll suhelda üldse said, imestab Jean) ja “juhuslikke” vilksamisi kohtumisi. Ühine söömaaeg või kinnominek ei ole ju võimalik. Kuidas siis kohtuti? Näiteks noormees passis nurga peal, kui armastatud neiu bussiga mööda sõitis. Lõpuks otsustasid noored abielluda – aga kuidas seda korraldada? Kellelgi perekonnast ei tohtinud ju aimugi olla, et noo
red üksteist tunnevad. Amin kasutas kavalust: veenis ema, et on kuulnud, et “selles majas on kena tütarlaps”. Ema uuris asja ja tuli rõõmusõnumiga koju: mitte lihtsalt üks sobiv tütarlaps, vaid suisa kolm! Aminil oli paras peavalu: kuidas välistada osavalt armastatu õed, sest tema tahtis ju ainult üht. Igatahes on jõudnud lugu nüüd kihlusefaasi.
Siinsed lood võivad ikka väga erilised - otsekui muinasjutud - tunduda. Vahel õnnestub, lisaks kuuldule, ka midagi huvitavat lugeda. Loen parajasti kaht raamatut: Veronica Doubleday Three women of Herat (tlk. Kolm Herati naist) ja Helen Saberi Afghan Food and Cookery (tlk. Afganistani toit ja kokandus).
E
simene on pilguheit afgaanitaride ellu 1970ndatel. Veronica ja tema inglasest abikaasa (kes uuris afgaanide muusikat) õppisid ära pärsia keele ja elasid Heratis mitmeid aastaid. Esimene aasta sarnases vägagi minu muljetele: selle veetis Veronica meeste-keskselt. Seejärel võttis ta vastu teadliku otsuse läheneda naistele: tal õnnestus sulanduda pereringi, nii et teda võeti kaasa pereüritustele (näiteks kihluste läbirääkimistele). Veronica hakkas tänaval kandma naiste soovitusel chador’i (mis aitas tal paremini sulanduda ühiskonda),
ta laskis enda peal katsetada valulikke kosmeetilisi protseduure ning tegi läbi koos naistega ka pikad (ja vahel tüütud) kombetäitmised. Aga tulemuseks on täpsed detailsed kirjeldused naiste elust, tradtisioonidest ja kommetest. Kahtlustan, et praegu on linnaafgaanide kombed muutunud: tühjas toas troonib tavaliselt telekas nagu altar ka kaunis vaeses perekonnas.
Teise lääne naise, afgaaniga abiellunud Helen Saberi raamat on omamoodi võluv toiduvalmistamise õpetus. Lisaks mitmete allikate läbipuurimisele kirjeldab ta oma laiendatud perekonna ja afgaanidest sõprade retsepte, aga samuti traditsioonilisi toiduv
almistamise riistu, kombestikku, toiduaineid. Minu jaoks on raamatul veel üks lisaväärtus: toidu- ja maitseainetel ning söökidel on ära toodud darikeelsed nimetused.
Kuigi teadlikumad on Rory raamatuid lugenud ja ka tema hiljutisel loengul k2inud siin Ottawas.
m.
: 4:20 PM Aga vahel saabuvad toetavad sõbralikud kirjad ka Kabul Diary lugejatelt ja siis tunnen, et nojah, tuleks ikka ennast kokku võtta.
<< Home
