laupäev, veebruar 23, 2008
Kindral Dostum kui Afganistani riigi lakmuspaber
Meie Kabuli sõpradelt tulevad ärevad uudised: maja ümber on toimunud mitmed sõjaväeoperatsioonid. Ninagi oli välja pista ohtlik. Üürimaja asub nimelt kindral Dostumi maja vastas. Viimasel ajal on piirkonnas toimunud mitmeid politseioperatsioone, sest Dostum röövis oma endise liitlase, turkmeeni päritolu Akbar Bai.
Kurikuulus usbekk vabastati küll Karzai nõustaja auametist, kuid arreteerimiskäsku president keeldus andmast. Hoolimata sellest, et purjus tegelane politseihaarangu ajal katuselt politseid sõimas. Miks lihtafgaanid valitsusse ei usu: ühel kohtumisel talumehed ütlesid kibedalt, et kui sellised vennad nagu Dostum ikka pukis, no mis riik see siis on?
Dostum on eriliselt mittearmastatud sõjapealik nii Kabuli elanike - tema on üks, kelle raketid tegid Kabuli maatasa - kui ka etniliste gruppide poolt. Kindrali julmus vastaste vastu oli nii kohutav, et teda kutsuti gilam-jam (võiks tõlkida umbes puhastama vaibani maha). Lood sellest, kuidas mehed tankide külge seoti, et nad sodiks sõita või siis jäeti plekist merekonteineritesse surema, on kinnitust saanud. Ometi ei keela "demokraatlikus" Afganistanis keegi ega miski Dostumit keset Kabulit ei eraameed pidamast ega oma reeglite järgi elamast.
Kurikuulus usbekk vabastati küll Karzai nõustaja auametist, kuid arreteerimiskäsku president keeldus andmast. Hoolimata sellest, et purjus tegelane politseihaarangu ajal katuselt politseid sõimas. Miks lihtafgaanid valitsusse ei usu: ühel kohtumisel talumehed ütlesid kibedalt, et kui sellised vennad nagu Dostum ikka pukis, no mis riik see siis on?
Dostum on eriliselt mittearmastatud sõjapealik nii Kabuli elanike - tema on üks, kelle raketid tegid Kabuli maatasa - kui ka etniliste gruppide poolt. Kindrali julmus vastaste vastu oli nii kohutav, et teda kutsuti gilam-jam (võiks tõlkida umbes puhastama vaibani maha). Lood sellest, kuidas mehed tankide külge seoti, et nad sodiks sõita või siis jäeti plekist merekonteineritesse surema, on kinnitust saanud. Ometi ei keela "demokraatlikus" Afganistanis keegi ega miski Dostumit keset Kabulit ei eraameed pidamast ega oma reeglite järgi elamast.
laupäev, veebruar 16, 2008
Reisikohvrite imeline teekond Kabulist Tartusse
Me saime lõpuks kätte oma kohvrid, mis 15. detsembril, päev pärast meie Eestisse jõudmist jõudsid hoopis Kabulisse tagasi. Afganistani lennufirmaga kemplema hakata oli mõttetu; nii tõi Andrese afgaanist kolleeg kohvrid nende kontorisse, kus need kuu aega nurgas passisid. Jaanuari keskpaigaks tuli jõulupuhkuselt tagasi esimene välismaalane, st sai hakata organiseerima.
Saatmine TNTga oli kõige odavam - keel ei paindu odavaks nimetamast 1022 dollarilist saatmisteenust economy klassis. Ehkki iga saadetist on teoreetilist võimalik TNT koduleheküljel jälgida, oli kohver esimene nädal silmapiirilt kadunud. Alles siis, kui Eesti TNTst uurima hakkasime, ilmus see Dubais välja. Üks nädal seisis kohver Dubais ja üks nädal Frankfurtis. Kuna koduleheküljel andis automaatotsing vastuseks, et Frankfurtist tuleb saadetis 3 päeva (otsida saab ainult postiindeksiga kohti, nii et Kabul ja Dubai ei sobinud), siis ühel hetkel kirjutasin TNTsse. Sain vastuseks kõne, et saadetis juba kolm päeva kohal, aga nad ei teadvat kättesaaja telefoninumbrit.
Meie rõõm sai kohe pärsitud 8-leheküljelise bullaga, kust nähtus, et koodlukuga kohvrid on Kabulis lahti murtud, meie asjad nimekirjastatud (minu aluspesu loendavad afgaanid oleks ikka päris huvitav vaatepilt ühiskonnas, kus isegi oma pere naised ei riputa aluspesu kui intiimset riietuseset õue nöörile.) Jättes kõrvale teema, et kohvrite avamiseks luba või koode ei küsitud, kujunes viimaseks pärliks hindamisakt: kantud riided, kapsastunud raamatud-märkmed ja Kabuli kodust kaasavõetud pisiasjad olid hinnatud 3000 dollarile - 18% tollimaksu võib igaüks ise välja arvutada.
Samal päeval rääkis Andres pikka lugu vähemalt kümnele inimesele, kes ta kannatlikult ära kuulasid ja edasi suunasid. Selgus, et kui oleksime viibinud järjest ära aasta, siis oleks seda defineeritud seaduse järgi kui välismaalt elamast tagasipöördumist ja saanud soodustust. Andres palus siis uurida võimalust, kas ei ole võimalik ilmselgelt absurdne hindamisakt valeks kuulutada ja uus koostada.
Paar päeva tagasi sõitsimegi Tallinna lennujaama külje all asuvasse tollilattu, kus tollieksperdi nina all oma kohvrid lahti pakkisime, ta nende sisuga tutvus ja mõned fotod tegi. Ei osanud lootagi, aga väljusime tollist, paber oma asjade kättesaamiseks kaasas. Õhtul pakkisin kodus rõõmsalt - uskumatu, et kaks kuud kohvris seisnud musta pesu lahtipakkimist võib rõõmsaks sündmuseks nimetada - asju juba lahti. Raamatud lisasid kõrgust senisele "tornile". Õhtul sai veini juua "ninaga" lemmikpeekist - iga sinine peeker on kordumatult loperdava kujuga, õhumulle-liivapuru täis ja mulle väga armas.
Nende päevade jooksul sain meeldivalt üllatatud eesti riigiametnikest, kes loo kannatlikult ära kuulasid ning lahendusi pakkuda püüdsid. Meie eriline tänu kuulub pr. Maire Sõõrumaale, kes leidis aega meie juhtumiga tegeleda ning julges vastu võtta erandliku otsuse.
Saatmine TNTga oli kõige odavam - keel ei paindu odavaks nimetamast 1022 dollarilist saatmisteenust economy klassis. Ehkki iga saadetist on teoreetilist võimalik TNT koduleheküljel jälgida, oli kohver esimene nädal silmapiirilt kadunud. Alles siis, kui Eesti TNTst uurima hakkasime, ilmus see Dubais välja. Üks nädal seisis kohver Dubais ja üks nädal Frankfurtis. Kuna koduleheküljel andis automaatotsing vastuseks, et Frankfurtist tuleb saadetis 3 päeva (otsida saab ainult postiindeksiga kohti, nii et Kabul ja Dubai ei sobinud), siis ühel hetkel kirjutasin TNTsse. Sain vastuseks kõne, et saadetis juba kolm päeva kohal, aga nad ei teadvat kättesaaja telefoninumbrit.
Meie rõõm sai kohe pärsitud 8-leheküljelise bullaga, kust nähtus, et koodlukuga kohvrid on Kabulis lahti murtud, meie asjad nimekirjastatud (minu aluspesu loendavad afgaanid oleks ikka päris huvitav vaatepilt ühiskonnas, kus isegi oma pere naised ei riputa aluspesu kui intiimset riietuseset õue nöörile.) Jättes kõrvale teema, et kohvrite avamiseks luba või koode ei küsitud, kujunes viimaseks pärliks hindamisakt: kantud riided, kapsastunud raamatud-märkmed ja Kabuli kodust kaasavõetud pisiasjad olid hinnatud 3000 dollarile - 18% tollimaksu võib igaüks ise välja arvutada.
Samal päeval rääkis Andres pikka lugu vähemalt kümnele inimesele, kes ta kannatlikult ära kuulasid ja edasi suunasid. Selgus, et kui oleksime viibinud järjest ära aasta, siis oleks seda defineeritud seaduse järgi kui välismaalt elamast tagasipöördumist ja saanud soodustust. Andres palus siis uurida võimalust, kas ei ole võimalik ilmselgelt absurdne hindamisakt valeks kuulutada ja uus koostada.
Paar päeva tagasi sõitsimegi Tallinna lennujaama külje all asuvasse tollilattu, kus tollieksperdi nina all oma kohvrid lahti pakkisime, ta nende sisuga tutvus ja mõned fotod tegi. Ei osanud lootagi, aga väljusime tollist, paber oma asjade kättesaamiseks kaasas. Õhtul pakkisin kodus rõõmsalt - uskumatu, et kaks kuud kohvris seisnud musta pesu lahtipakkimist võib rõõmsaks sündmuseks nimetada - asju juba lahti. Raamatud lisasid kõrgust senisele "tornile". Õhtul sai veini juua "ninaga" lemmikpeekist - iga sinine peeker on kordumatult loperdava kujuga, õhumulle-liivapuru täis ja mulle väga armas.
Nende päevade jooksul sain meeldivalt üllatatud eesti riigiametnikest, kes loo kannatlikult ära kuulasid ning lahendusi pakkuda püüdsid. Meie eriline tänu kuulub pr. Maire Sõõrumaale, kes leidis aega meie juhtumiga tegeleda ning julges vastu võtta erandliku otsuse.