Kabuli päevik

Kui Kabulisse kolisime, kuulsin meie kohta aeg-ajalt ütlust "uued". Nii nimetatakse välismaalasi, kes on elanud Afganistanis alla poole aasta. Nüüd mõistan väga hästi, mida see väljend tähendab: esimene pool aastat kulub täiesti käest, püüdes aru saada, mis koht see Afganistan üldse on.
Aeg-ajalt kohtame inimesi, kes tunnevad justkui kaasa, et sellisel koledal maal peame elama. Ja mina olen järjest tänulikum saatusele, mis on toonud - lisaks kogemustele - juurde täiesti uusi teadmisi. Vaevalt et oleksin kunagi osanud huvi tunda nii kauge piirkonna kultuuri või ajaloo vastu. Pärsia keelest rääkimata: "dari" on lühend, tuletatud "Pārsī-e Darbārī" e. kuninglike õukondade pärsia keel.
Herati-Balkhi sufistide looming tõmbab kui magnetiga: muide, arstiteaduse isa Ibn Sina (Avicenna) on pärit samuti Balkhist. Selle kandi hiigleaja lood on omamoodi võluvad: paras segapudru usust, müstikast, huumorist, muinasjuttudest ja rahvalikest ütlustest.
Meie seiklused Kabulis jätkuvad loodetavasti septembri keskpaigast - muidugi juhul, kui me ikka taas viisa saame ja olukord Kabulis päris ära ei pööra ja lennud Afganistani ikka toimuvad jne. Afganistani peaksime jääma kokku ligi kaheks aastaks. Inshallah.

Oleme tänaseks õnnelikult Eestisse tagasi jõudnud, ehkki mingil hetkel küll sügavalt reisi õnnestumises kahtlema jõudsin hakata. Kõigepealt ajas Kabuli lennujaamas marru passikontrolli käitumine: mehed olid ilmselgelt raha pommimise peal väljas. Nad keerutasid nii minu kui Andrese passi kaanest kaaneni ikka ja jälle, arvutades näppude peal nii ja teisiti. Raske oli neil midagi välja mõelda, sest seitsmekuulise kehtivusega viisast (millest kuus kuud tohtisime Afganistanis viibida), olime ära kasutanud vaid viis kuus. Oh seda pettunud ilmet, kui pass tagastati!
Järgnes pikk ootesaalis istumine. Püüdke ette kujutada madat, igast suunast päikesele avatud tuba, mis on peamiselt afgaani mehi täis tuubitud ja kus ei tööta konditsioneer. Ühte nurka kogunevad palvuse ajaks troppi mehed, kes siis otsekui sünkroonis rituaalseid liigutusi sooritavad. Pole ühtki inimest, kellelt küsida, miks lennud hilinevad või kas need üldse toimuvad. Peale paaritunnist hilinemist meil veab: kutsutakse lennukisse. Ülejäänud lendude ootajad jäävad virilate nägudega kohale.
Ariana lennukisse sisenendes selgub, et konditsioneer -vähemalt maa peal - ei tööta. Oludes, kus väljas on nelikümmend kraadi sooja vilus, ei kujuta ma täpselt ette, mis temperatuur võib valitseda plekk-kasti sisemuses. Lennujaamas valitsenud temperatuur tundub nüüd suisa paradiislikuna. Paari hetke pärast leemendame kõik. Mul hakkab peagi õhupuudus ning kardan minestada. Õnneks poole tunni pärast lennuk siiski lahkub ning saavutanud kõrguse, hakkab salongi külma õhku pahisema. Peale ööpäevast virelemist lennukites ja lennujaamades tundub sisenemine kodumaale taas suurepärane. Eriti kliima - ometi kord vihm...