neljapäev, august 03, 2006
Tagasi Eestis

Järgnes pikk ootesaalis istumine. Püüdke ette kujutada madat, igast suunast päikesele avatud tuba, mis on peamiselt afgaani mehi täis tuubitud ja kus ei tööta konditsioneer. Ühte nurka kogunevad palvuse ajaks troppi mehed, kes siis otsekui sünkroonis rituaalseid liigutusi sooritavad. Pole ühtki inimest, kellelt küsida, miks lennud hilinevad või kas need üldse toimuvad. Peale paaritunnist hilinemist meil veab: kutsutakse lennukisse. Ülejäänud lendude ootajad jäävad virilate nägudega kohale.
Ariana lennukisse sisenendes selgub, et konditsioneer -vähemalt maa peal - ei tööta. Oludes, kus väljas on nelikümmend kraadi sooja vilus, ei kujuta ma täpselt ette, mis temperatuur võib valitseda plekk-kasti sisemuses. Lennujaamas valitsenud temperatuur tundub nüüd suisa paradiislikuna. Paari hetke pärast leemendame kõik. Mul hakkab peagi õhupuudus ning kardan minestada. Õnneks poole tunni pärast lennuk siiski lahkub ning saavutanud kõrguse, hakkab salongi külma õhku pahisema. Peale ööpäevast virelemist lennukites ja lennujaamades tundub sisenemine kodumaale taas suurepärane. Eriti kliima - ometi kord vihm...