Kabuli päevik

Oleme tänaseks õnnelikult Eestisse tagasi jõudnud, ehkki mingil hetkel küll sügavalt reisi õnnestumises kahtlema jõudsin hakata. Kõigepealt ajas Kabuli lennujaamas marru passikontrolli käitumine: mehed olid ilmselgelt raha pommimise peal väljas. Nad keerutasid nii minu kui Andrese passi kaanest kaaneni ikka ja jälle, arvutades näppude peal nii ja teisiti. Raske oli neil midagi välja mõelda, sest seitsmekuulise kehtivusega viisast (millest kuus kuud tohtisime Afganistanis viibida), olime ära kasutanud vaid viis kuus. Oh seda pettunud ilmet, kui pass tagastati!
Järgnes pikk ootesaalis istumine. Püüdke ette kujutada madat, igast suunast päikesele avatud tuba, mis on peamiselt afgaani mehi täis tuubitud ja kus ei tööta konditsioneer. Ühte nurka kogunevad palvuse ajaks troppi mehed, kes siis otsekui sünkroonis rituaalseid liigutusi sooritavad. Pole ühtki inimest, kellelt küsida, miks lennud hilinevad või kas need üldse toimuvad. Peale paaritunnist hilinemist meil veab: kutsutakse lennukisse. Ülejäänud lendude ootajad jäävad virilate nägudega kohale.
Ariana lennukisse sisenendes selgub, et konditsioneer -vähemalt maa peal - ei tööta. Oludes, kus väljas on nelikümmend kraadi sooja vilus, ei kujuta ma täpselt ette, mis temperatuur võib valitseda plekk-kasti sisemuses. Lennujaamas valitsenud temperatuur tundub nüüd suisa paradiislikuna. Paari hetke pärast leemendame kõik. Mul hakkab peagi õhupuudus ning kardan minestada. Õnneks poole tunni pärast lennuk siiski lahkub ning saavutanud kõrguse, hakkab salongi külma õhku pahisema. Peale ööpäevast virelemist lennukites ja lennujaamades tundub sisenemine kodumaale taas suurepärane. Eriti kliima - ometi kord vihm...