Kabuli päevik

Andres tuleb koju uudisega, et on lootus sõita Afganistani põhjapoolsetesse provintsidesse. Ta peaks külastama kolleeg Stepheniga kohalikke piirkonnakeskusi Kunduzi ja Mazar-e Sharifi. Plaan on minna autodega (turvalisuse huvides kahe autoga).
Ma rähklen öösel kaua unetuna, unistades reisist. Mazari kohta ütlevad kohalikud, et tuleb sõita kevadel, mil tulbiväljad õilmitsevad. Aga tõtt-öelda olen rahul, kui Afganistani kuulsaimat pühakoda - Sinist Mošeed – ka sügisel näen.
Mu kevadine Kunduzi-sõit üle Salangi kuru on üks eredamaid mälestusi Afganistanist. Samuti meeldis mulle sealne rahulik maalähedane õhkkond. Kahjuks jäi nägemata, kuidas toimib põllumajandus niisutuspiirkonnas. Ehk läheb nüüd õnneks asju paremini organiseerida ja saan end mõne tuttavaga niisutuskanalite piirkonda kaasa sokutada?
Afganistani kohta loetud raamatutest on jätnud mulle kõige eredama mulje seni raamat “Love and war in Afghanistan” (ehk maakeeli siis “Armastus ja sõda Afganistanis”). Abielulpaar, tadžikk Gulchin Gulmamadova-Klaits ja ameeriklane Alex Klaits on teinud ära tänuväärse töö. Nad reisisid lugusid kogudes 2004. aastal kahes põhjaprovintsis, Kunduz’is ja Takhar’is. Kokku salvestasid nad 150 inimese lood, millest siis raamatusse on valitud 12 lugu.
Võrreldes hoolega komponeeitud süsheega romaanidega nagu näiteks paljukiidetud Kite Runner ("Lohelennutaja"), mis on Amazoni müügihitt (ajakirja Economist andmetel), on abielupaar Klaitside kogutud elulood eriline elamus.
Sõna saavad nii endised taliibid, kommunistid kui mudjahediinide toetajad. Isegi üks endine nõukogude armee sõdur, kellest on saanud tõsiuslik moslem. Enamasti on tegu küll vaeste tavainimestega. Aga rezhiimide eest ei ole pääsu olnud kellegi, nagu selgub.
Vahel on õnnestunud panna kaasa rääkima ka teine looga seotud isik. Näiteks ühes loos saavad sõna nii mees kui naine; teises loos kõnelevad ühe mehe kaks abikaasat.
Selle raamatu läbilugemine annab parema arusaamise just viimastest aastakümnetest. Tuleb välja kurb tõsiasi, et noorem põlvkond ei teagi muud elustiili, kui vägivald ja segadus. Vanema põlvkonna meenutused võivad olla seevastu kaunis erinevad on näiteks naisi, kes õppisid 1970ndatel ühes klassis vastassoo esindajatega, kandsid läänepäraseid riideid, lõpetasid kõrgkooli Kabulis ja valisid ise endale abikaasa. Kui ka neid, kes kirjeldavad traditsioonilist elustiili moslemite ranges reeglistikus.
Raamatus on isegi mõtlemapanevaid armastuslugusid. Üks lugu on noormehest, kes aastaid kurameerib (niipalju kui see siinses keskkonnas on võimalik) ühe neiuga, kuid mingil hetkel läheb kosja teisele. Hiljem taipab ta, et on teinud ränga vea. Paraku – taganeda abiellumisest ei ole mõeldav. Noormees on mõtlematult rikkunud esimese neiu elu (teda ei kosi nüüd enam keegi) ja teise neiu elu (kes saab aru, et temast ei hoolita) ja takkapihta enda elu.