esmaspäev, oktoober 30, 2006

 

Pühendatud Kunduzile

Andres tuleb koju uudisega, et on lootus sõita Afganistani põhjapoolsetesse provintsidesse. Ta peaks külastama kolleeg Stepheniga kohalikke piirkonnakeskusi Kunduzi ja Mazar-e Sharifi. Plaan on minna autodega (turvalisuse huvides kahe autoga).
Ma rähklen öösel kaua unetuna, unistades reisist. Mazari kohta ütlevad kohalikud, et tuleb sõita kevadel, mil tulbiväljad õilmitsevad. Aga tõtt-öelda olen rahul, kui Afganistani kuulsaimat pühakoda - Sinist Mošeed – ka sügisel näen.
Mu kevadine Kunduzi-sõit üle Salangi kuru on üks eredamaid mälestusi Afganistanist. Samuti meeldis mulle sealne rahulik maalähedane õhkkond. Kahjuks jäi nägemata, kuidas toimib põllumajandus niisutuspiirkonnas. Ehk läheb nüüd õnneks asju paremini organiseerida ja saan end mõne tuttavaga niisutuskanalite piirkonda kaasa sokutada?
Afganistani kohta loetud raamatutest on jätnud mulle kõige eredama mulje seni raamat “Love and war in Afghanistan” (ehk maakeeli siis “Armastus ja sõda Afganistanis”). Abielulpaar, tadžikk Gulchin Gulmamadova-Klaits ja ameeriklane Alex Klaits on teinud ära tänuväärse töö. Nad reisisid lugusid kogudes 2004. aastal kahes põhjaprovintsis, Kunduz’is ja Takhar’is. Kokku salvestasid nad 150 inimese lood, millest siis raamatusse on valitud 12 lugu.
Võrreldes hoolega komponeeitud süsheega romaanidega nagu näiteks paljukiidetud Kite Runner ("Lohelennutaja"), mis on Amazoni müügihitt (ajakirja Economist andmetel), on abielupaar Klaitside kogutud elulood eriline elamus.
Sõna saavad nii endised taliibid, kommunistid kui mudjahediinide toetajad. Isegi üks endine nõukogude armee sõdur, kellest on saanud tõsiuslik moslem. Enamasti on tegu küll vaeste tavainimestega. Aga rezhiimide eest ei ole pääsu olnud kellegi, nagu selgub.
Vahel on õnnestunud panna kaasa rääkima ka teine looga seotud isik. Näiteks ühes loos saavad sõna nii mees kui naine; teises loos kõnelevad ühe mehe kaks abikaasat.
Selle raamatu läbilugemine annab parema arusaamise just viimastest aastakümnetest. Tuleb välja kurb tõsiasi, et noorem põlvkond ei teagi muud elustiili, kui vägivald ja segadus. Vanema põlvkonna meenutused võivad olla seevastu kaunis erinevad on näiteks naisi, kes õppisid 1970ndatel ühes klassis vastassoo esindajatega, kandsid läänepäraseid riideid, lõpetasid kõrgkooli Kabulis ja valisid ise endale abikaasa. Kui ka neid, kes kirjeldavad traditsioonilist elustiili moslemite ranges reeglistikus.
Raamatus on isegi mõtlemapanevaid armastuslugusid. Üks lugu on noormehest, kes aastaid kurameerib (niipalju kui see siinses keskkonnas on võimalik) ühe neiuga, kuid mingil hetkel läheb kosja teisele. Hiljem taipab ta, et on teinud ränga vea. Paraku – taganeda abiellumisest ei ole mõeldav. Noormees on mõtlematult rikkunud esimese neiu elu (teda ei kosi nüüd enam keegi) ja teise neiu elu (kes saab aru, et temast ei hoolita) ja takkapihta enda elu.

Comments:
Kas lääne inimesele ei ole pisut ohtlik niisama autodega mööda Afganistani ringi sõita? Alles see oli, kui rööviti Itaalia fotograaf ja mõni aeg tagasi tapeti kaks Saksa(kui ma nüüd õigesti mäletan) ajakirjaniku, kes otsustasid telgis ööbida.
 
Minu isiklikku kogemust mööda on Tallinn-Tartu maanteel ohtlik.
Siin varitsevad teistlaadsed ohud. Itaalia fotograaf rööviti lõunas; meie sõidame põhja. Saksa ajakirjanikud tapeti öösel telgis ja nende puhul jääb arusaamatuks, miks nad kellegi majas peavarju ei küsinud (oleks olnud selle pere kaitse all). Abikaasa töötab firma heaks, kel on teine projekt Kunduzis. Selle projekti töötajad sõidavad ülepäeviti Kunduzi-Kabuli vahet.
Probleem võib tulla pigem sellest, et kasutame autojuhte koos isiklike autodega (vanad corollad). Ühelt poolt on see väga hea - kehvake masin ei ärata tähelepanu. Teisalt - loodan, et ikka üle mägede nende vanade parsadega saame.
 
Itaallase röövi taga peab silmas pidama, et ta töötas Kandahari/Lashkar Gah kandis juba mõnda aega ning tingimata oli juba silma hakanud.

Sakslaste juhtum on kuidagi liiga veider, et aru saada - umbes nagu kaks Jaapani kooliõpetajat aasta tagasi septembris tapeti Quetta-Kandahari teel, kui nad seal hääletamas olid. Vastukaaluks võiks muidugi meelde tuletada Rory Stewartit, kes vahetult pärast Talibani langemist Afganistani jala läbis. Selliseid lugusid võib varasemastki ajast leida. Lisaks tean yhte giidi Nimruzi provintsist, kes tegi koos jaapanlsega reisi läbi Lõuna-Afganistani maapiirkondade ja linnade ning mingeid probleeme ei esinenud.

Afganistan on alati ohtlik olnud - ka Zahir Shahi ajal eksisteerisid nn. maanteeröövlid, kuigi riik oli suhteliselt läänelik.

Ja tuletame meelde, et Kabulis tahtsid Korea kristlased sel kevadel marssi pidada, neid olevat ypris hulga olnud ning kuuldavasti kellegagi ei juhtunud suuremaid intsidente. Kuigi marss ise jäeti turvalisuse kaalutlustel ära.

Afganistan on ikkagi paik, kus juhuliikujal on suhteliselt väike shanss röövlite või kelle iganes kyysi langeda (Taliban ei ole kaugeltki ainuke probleemide tekitaja seal). Tõenäosus on muidugi olemas, aga kui mõelda, siis Kabulist oleks neid lihtsam kidnappida. Reeglina juhuliikujale ei satuta peale ja kui satutakse, siis ei osata tõenäoliswlt koheselt reageerida.

Põhja poole liikudes Kunduzini on suhteliselt turvaline koridor. Ytleks nii, et kui Shomali väljak on läbitud (eeskätt tee kuni Bagrami baasini), siis mägedes saab peamiseks mureks olema eelkõige liiklus ja teedeolukord, sest Salangi tunnelites on tulnud ummikuid ette ning kylmade ilmade tõttu jäetakse mootor sisse ning tunnelisse koguneb liiga palju co2. Ja muidugi libe tee (sest kohalikud naelkummidest suurt ei hooli) ja 10-ga sõitvad veokid. Pärast mägedest allatulekut jõuab Pul-e Khumrisse ning sealt kohe edasi Baghlani, kus on täheldatud mõningast aktiivsemat vastupanu tegevust (reeglina Badakhshan ja kogu see ymbrus seal on suhteliselt intsidentide-rohke olnud ning tuuleb meeles pidada, et sealt on Hekmatyar pärit).

Nii et, ohte tõesti leidub, kuid kindlasti pole igayks röövel ning selle peale sattumiseks peab neil olema kas eelinfot või ylihead Allahi õnnistust. Suur osa välismaalasi muidugi lendab Kunduzi, kuid lõppeks sõita ja näha on huvitav.
 
Nojah, ainuke asi on, et kui keegi tõesti satub inimröövi ohvriks, siis peab palju rahvast nende päästmiseks oma eluga riskima. Ja siis muidugi on neetud sõjavastasel jälle põhjust näpuga näidata, et näe, Bush on paha, valitsus on paha, NATO on paha, sõdurid on pahad jne. Ainukesed, kes nende silmis ei ole pahad, on see inimene, kes rööviti(tihtipeale oma rumalusest) ja need taadid, kes tal parasjagu pead otsast nüsivad
 
Kui olime Eestis puhkusel, siis sõitis üks purjus kutt öösel meie naabrite magamistuppa sisse. Sirgel teelõigul. Mul ei ole naabrinaise üleelamistele midagi lähedast kõrvale panna siit Afganistanist.
Kui analüüsida arve, siis kuritegevuse tase ei ole Afganistanis kõrge - võrreldes näiteks Eestiga. Need pool aastat, mis ma siin ringi olen üksi tänavatel jalutanud, pole seni mind keegi mingil moel tülitanud.
Jah, oleme arvestanud ka inimröövi võimalusega. Aga vähemalt seniseid juhtumeid analüüsides näib, et statistiliselt ei ole meie langemine inimröövi ohvriks langemine kuigi tõenäoline. Eks õnne peab ka olema.
Me ei ole kumbki pea-ees-vettehüppaja-tüüpi. Enne kui me siin mingeid liigutusi teeme, siis me ikka analüüsime oma käike.
Metskapteni loogika on UN loogika: istu oma urus, siis on tõenäosus mingisse jamasse sattuda väiksem. Kah omamoodi õige loogika.
 
Postita kommentaar



<< Home

This page is powered by Blogger. Isn't yours?