neljapäev, november 02, 2006
Kütkestav Murad Khane


Turquoise Mountain Foundation’i töödejuhataja viib meid - mõned uudistajad on veel - erinevate perekondade majapidamistesse. Ronime üles kipakatest treppidest, imetleme vaadet loojuva päikese kumas mägedele olematute klaasidega akendest. Siseneme pisikesse onni, kus naised käbedalt küpsetavad ja maitseme otse katlast tulnud bulani’sid (kuumas õlis keedetud täidisega pirukad).
Tüüpilises majapidamises ei ole esimene korrus elamisruumina kasutusel. Esimeses majas, kuhu meid kutsutakse, on teisel korrusel on ilmale avatud eesruum, kus perenaine parajasti nõudekuhjaga maadleb.

Teise majapidamises on noor naine külaliste tulekust kuulda saanud ja end üles löönud: lühikeste varrukatega pluus, värvitud huuled ja laud, ohtralt käevõrusid. Ta näib mõnuga poseerivat – missugune haruldane hetk!
Kohaliku kvartalivanema kodu on


Kvartali vanem lisab muigvel sui, et nüüd pole muud vaja teha kui vanaisa või vanaema lugusid kuulata.
Comments:
<< Home
Väga tore, et sa seda blogi teed. Siit avaneb hoopis teine pilt Afganistanist, kui harjunud olen. Tegelikult on isegi raske siduda seda Afganistaani, mis siin ja seda, mis uudistes.
Tänades,
Tänades,
Eestis puhkusel olles ajas meediapilt Afgnanistanist mullegi hirmu nahka. Tagasi tulles veendusin küll, et tegelikult on elu Kabulis endiselt suhteliselt rahulik.
Tänan sind ka - kaasaelamise eest. Vahel tundub, et kirjutangi päevikut siin peamiselt iseendale. Et keda see Afganistani-elu ikka huvitab.
Tänan sind ka - kaasaelamise eest. Vahel tundub, et kirjutangi päevikut siin peamiselt iseendale. Et keda see Afganistani-elu ikka huvitab.
Alati on tore avastada midagi sootuks teistsugust. Eriti siis kui see on hästi kirjutatud. Aitäh!
(Olen pidev lugeja)
Postita kommentaar
(Olen pidev lugeja)
<< Home