neljapäev, november 02, 2006

 

Kütkestav Murad Khane

Ma veedan imepärase õhtupooliku, pildistades taas Murad Khane kvartalis. Seekord ei keskendu ma niivõrd arhitektuurilistele detailidele kui keskkonnale.
Turquoise Mountain Foundation’i töödejuhataja viib meid - mõned uudistajad on veel - erinevate perekondade majapidamistesse. Ronime üles kipakatest treppidest, imetleme vaadet loojuva päikese kumas mägedele olematute klaasidega akendest. Siseneme pisikesse onni, kus naised käbedalt küpsetavad ja maitseme otse katlast tulnud bulani’sid (kuumas õlis keedetud täidisega pirukad).
Tüüpilises majapidamises ei ole esimene korrus elamisruumina kasutusel. Esimeses majas, kuhu meid kutsutakse, on teisel korrusel on ilmale avatud eesruum, kus perenaine parajasti nõudekuhjaga maadleb. Ülejäänud elamisruumi moodustab suur odava vaibaga kaetud tuba. Vaid televiisor nurgas ja filmi Titanic plakat vihjavad, et käes on 21. sajand.
Teise majapidamises on noor naine külaliste tulekust kuulda saanud ja end üles löönud: lühikeste varrukatega pluus, värvitud huuled ja laud, ohtralt käevõrusid. Ta näib mõnuga poseerivat – missugune haruldane hetk!
Kohaliku kvartalivanema kodu on imepisikese ringhoovi ümber kobaras. Hoov on pigem toa suurune. Aga alles (ehkki kohutavalt kehvas olukorras) on hulganisti iseloomulikke detaile: ülestõstetavaid puidust aknaluuke, uksi, tahveldisi. Selles perekonnas on eriti ilusad lapsed. Väikeses vaeses elamises ringi vaadates on üllatav näha tütarlaste kirevaid kleidikesi, hoolega pestud päid ning edevaid kõrvarõngaid.
Üks välismaistest külalistest palub selgitust, mis juhtub külmal ajal: kuidas ometi inimesed neis augulistes majakestes talve üle elavad. Vastuseks tehakse meile demonstratsioonesinemine. Keset tuba (praegu küll keset õue) pannakse madal laud, mis kaetakse suure palakaga. Laua alla pannakse talvel kuumaks aetud kivi. Rahvas võtab platsi ümber laua: poetakse kuni rinnuni palaka alla, varbad torgavakse laua alla. Ja kogu lugu, talveks valmis.
Kvartali vanem lisab muigvel sui, et nüüd pole muud vaja teha kui vanaisa või vanaema lugusid kuulata.

Comments:
Väga tore, et sa seda blogi teed. Siit avaneb hoopis teine pilt Afganistanist, kui harjunud olen. Tegelikult on isegi raske siduda seda Afganistaani, mis siin ja seda, mis uudistes.
Tänades,
 
Eestis puhkusel olles ajas meediapilt Afgnanistanist mullegi hirmu nahka. Tagasi tulles veendusin küll, et tegelikult on elu Kabulis endiselt suhteliselt rahulik.
Tänan sind ka - kaasaelamise eest. Vahel tundub, et kirjutangi päevikut siin peamiselt iseendale. Et keda see Afganistani-elu ikka huvitab.
 
Alati on tore avastada midagi sootuks teistsugust. Eriti siis kui see on hästi kirjutatud. Aitäh!
(Olen pidev lugeja)
 
Olen samuti krooniline sinu blogi lugeja, väga huvitav on. Jätka ikka kui viitsid.
Kõike ilusat!
 
Väga väga tore lugeda eesti keeles - nii lihtsalt, soojalt ja huvitavalt kirjutatud!
 
Postita kommentaar



<< Home

This page is powered by Blogger. Isn't yours?