Kabuli päevik

Seisan järsul mäenõlval, püüdes saapaid tugevalt muda sisse suruda. Lähedased nõlvad on tihedalt täis mehi, kes aeg-aeg ajalt vilistavad, hõiskavad või hoopis nördimust avaldavaid häälitsusi teevad. Rahvasummas sebivad poisikesed pakuvad korvidest keedetud mune, sigarette ja maiustusi. Korda hoidvad sõdurid kalashnikovide ja kumminuiadega käivad ringiratast ja suruvad allavalguvat rahvast mäenõlvadele tagasi. Kõigi pilgud on suunatud avarale platsile, mille keskmes istuvad - üksteisest parajate vahedega - koerad koos peremeestega. Aeg-ajalt tõusevad mõned püsti, lähevad ringi keskele ja võitlus algab. On reede, talvise koeravõitluse aeg.
Koeravõitlust vaatama kutsub meid autojuht Karim. Ta tuleb hommikul autoga järele, esiistmel kaasas väike tütar ja poeg - kaks viiest lapsest. (Kord sõitsime ringi nii, et esiistmel istusid kõik viis last.) Sõidame linna servale; juba kaugelt on näha tihedalt inimesi täis mäeküljed ning risti-rästi pargitud autod. Koeravõitlus on populaarne tradititsiooniline meelelahutus (Talibani aastatel küll keelatud), nii et seda tullakse vaatama kaugematestki paikadest.
Koerad, keda keda kutsutakse siin maal sõjakoerteks (sag e jangi dari k.), tulevad mulle tuttavad ette Rory Stewarti raamatu The places in between fotodelt. Roryle nimelt kingiti Ghori provintsis just samasugune kõrvadeta (need on ära lõigatud) vana võitluskoer. Suurem osa koeri näivad segaverelised ja üllatavalt hoolitsetud. Tavaliselt on siin maal koer põlatud ja alandatud olevus, keda on kurb vaadata. Värvitud käppadega ja kaunistatud kaelarihmadega võitluskoeri peremehed patsutavad, silitavad, hellitavad. Võitluse käigus seisvad mehed otse loomade kõrval, hoides loomal kiivalt silma peal ja kui võitja selgunud, koerad kohe lahutatakse. Võitluse üldmulje on parem kui kartsin: mingeid surmani võitlusi või lahmivaid verejugasid ma küll ei näe. Karim ütleb muigvel sui, et pigem tuleb vihaseid omavahel kaklema läinud koeraomanikke aeg-ajalt lahutada. Ühte stseeni näengi, kus omanikud omavahel kraaklema pööravad ja unustavad oma võitlevad penid sootuks.
Kui koeraomanik on otsustanud ringi tulla, käib kohtunik hõikudes ringi. Vahel hoiab ta ka panuseraha kõrgel pea kohal. Keset platsi tõmmatakse lina, koerad on kahel pool. Kui lina vahelt ära tõmmatakse, tormavad penid nagu tulevälgud teineteise suunas. Ma ei näe nende võitluste käigus üksteisele kintsu kargamist. Pigem näeb võitlus välja sakutamise või isegi nagu maadlemise moodi, kus üksteist maha püütakse suruda. Omanikud hoiavad lähedusse, aeg-ajalt oma lemmikuid patsutades või turjast eemale tõmmates (kui võitlus liiga karmiks läheb) ja rahvas elab häälitsustega kaasa. Võitlushääli kuuldes ka teised koerad elevile ja püüavad võitlusse sekkuda; peremehed näevad kurja vaeva lihasepuntraid kinni hoides. Mitmed koerad on seotud kinni kahe nööriga kinni, mille mõlemas otsas ripub mees.
"Tegelikult on koertevõitlus islami seadustega vastuolus," ütleb Karim, kui meelahutus lõpusirgel ja auto poole suundume. Võta kinni, on see nüüd tõsi või mitte.