laupäev, veebruar 03, 2007

 

Maskulinne puhkepäev koeravõitlusega

Seisan järsul mäenõlval, püüdes saapaid tugevalt muda sisse suruda. Lähedased nõlvad on tihedalt täis mehi, kes aeg-aeg ajalt vilistavad, hõiskavad või hoopis nördimust avaldavaid häälitsusi teevad. Rahvasummas sebivad poisikesed pakuvad korvidest keedetud mune, sigarette ja maiustusi. Korda hoidvad sõdurid kalashnikovide ja kumminuiadega käivad ringiratast ja suruvad allavalguvat rahvast mäenõlvadele tagasi. Kõigi pilgud on suunatud avarale platsile, mille keskmes istuvad - üksteisest parajate vahedega - koerad koos peremeestega. Aeg-ajalt tõusevad mõned püsti, lähevad ringi keskele ja võitlus algab. On reede, talvise koeravõitluse aeg.
Koeravõitlust vaatama kutsub meid autojuht Karim. Ta tuleb hommikul autoga järele, esiistmel kaasas väike tütar ja poeg - kaks viiest lapsest. (Kord sõitsime ringi nii, et esiistmel istusid kõik viis last.) Sõidame linna servale; juba kaugelt on näha tihedalt inimesi täis mäeküljed ning risti-rästi pargitud autod. Koeravõitlus on populaarne tradititsiooniline meelelahutus (Talibani aastatel küll keelatud), nii et seda tullakse vaatama kaugematestki paikadest.
Koerad, keda keda kutsutakse siin maal sõjakoerteks (sag e jangi dari k.), tulevad mulle tuttavad ette Rory Stewarti raamatu The places in between fotodelt. Roryle nimelt kingiti Ghori provintsis just samasugune kõrvadeta (need on ära lõigatud) vana võitluskoer. Suurem osa koeri näivad segaverelised ja üllatavalt hoolitsetud. Tavaliselt on siin maal koer põlatud ja alandatud olevus, keda on kurb vaadata. Värvitud käppadega ja kaunistatud kaelarihmadega võitluskoeri peremehed patsutavad, silitavad, hellitavad. Võitluse käigus seisvad mehed otse loomade kõrval, hoides loomal kiivalt silma peal ja kui võitja selgunud, koerad kohe lahutatakse. Võitluse üldmulje on parem kui kartsin: mingeid surmani võitlusi või lahmivaid verejugasid ma küll ei näe. Karim ütleb muigvel sui, et pigem tuleb vihaseid omavahel kaklema läinud koeraomanikke aeg-ajalt lahutada. Ühte stseeni näengi, kus omanikud omavahel kraaklema pööravad ja unustavad oma võitlevad penid sootuks.
Kui koeraomanik on otsustanud ringi tulla, käib kohtunik hõikudes ringi. Vahel hoiab ta ka panuseraha kõrgel pea kohal. Keset platsi tõmmatakse lina, koerad on kahel pool. Kui lina vahelt ära tõmmatakse, tormavad penid nagu tulevälgud teineteise suunas. Ma ei näe nende võitluste käigus üksteisele kintsu kargamist. Pigem näeb võitlus välja sakutamise või isegi nagu maadlemise moodi, kus üksteist maha püütakse suruda. Omanikud hoiavad lähedusse, aeg-ajalt oma lemmikuid patsutades või turjast eemale tõmmates (kui võitlus liiga karmiks läheb) ja rahvas elab häälitsustega kaasa. Võitlushääli kuuldes ka teised koerad elevile ja püüavad võitlusse sekkuda; peremehed näevad kurja vaeva lihasepuntraid kinni hoides. Mitmed koerad on seotud kinni kahe nööriga kinni, mille mõlemas otsas ripub mees.
"Tegelikult on koertevõitlus islami seadustega vastuolus," ütleb Karim, kui meelahutus lõpusirgel ja auto poole suundume. Võta kinni, on see nüüd tõsi või mitte.

Comments:
Vaatasin kuskil kuu aega tagasi siin blogilisas ära toodud Luke Powelli fotoalbumist koeravõitluse pilte ja selle sissekande juures oli niisiis omamoodi äratundmishetk :). Paistab, et selle kombe juures ei ole sajanditega suurt midagi muutunud. Kui, siis vist vaid võitluses kasutatavad koerad paistavad kasvult suuremaks läinud olevat. Ja kaunistusi ei paistnud tolle aja koertel nii palju olevat.
Põnev. See on neil vist ikka üks VÄGA iidne traditsioon juba.
 
Päris huvitav, polegi enne kuulnud. Tuleb välja, et Afganistanis mõned isegi hoolitsevad koerte eest.

Ikka ja jälle leidub siin blogis midagi huvitavat lugeda. Ja võrreldes paljude teiste blogidega, oluliselt paremini, siduvamalt kirjutatud.
 
hasart tundub inimlik, rahvas tahab ikka kokku tulla ja osaleda "meelelahutuses", islami kontekstis muidugi olekski huvitav teada, mis tegevused peale ühise palvuse pakuvad võimalust enese väljaelamiseks - eurooplased vahivad jalgpalli või jahivad U2 kontserdi pileteid, kr
 
Vot see viimane kysimus annabki tunnistust yheylbalisest pildist, mis massimeedia poolt islamimaadest meile on maalitud..Nagu inimesed peale fanaatiliselt palvetamise ja terrorismiskeemide haudumise muud ei teekski. Afganistani kontekstis ma s6na ei oska v6tta, aga mitme teise islamimaa (Pakistan, Bangladesh, Indoneesia, Malaisia)puhul tuleb kyll tunnistada, et neid hasartseid yhistegevusi on sama palju (v6i rohkemgi) kui "kristlikes" l22neriikides. Polo, kriket, jalgpall, kukev6itlus, hasartm2ngud...teatrid, tantsud, etendused...
 
Väga huvitav oli lugeda et nad koeri silitavad ja hellitavad, siiani teadsin ( ka sealse maa allikast) et koer ja hurt olid erinevad mõisted ja vaid hurta võis katsuda, koera katsumine ei sobinud ka koraani järgi. Tundub et kaunistused on ehk samuti pärit hurdaliste tõugude pidamisest seal ja naabrusmaades, eriti Iraanis ja Süürias. Ehk juurdusid need kombed sedamööda kuis omanikud aina paremat võitluskoera aretuse teel saada proovisid, valides paariliseks sobivaimad isendeid, nii nagu hurdalisi põlvest põlve puhtaverelisena hoiti ja aretati funktsiooni ehk jahiomaduste läbi...neist võitluskoertest ei tea ma muud kui et nende algupära väidetakse olevat kashmiiri-> tiibeti mäestike liinilt. Mis puududtab afghanistani hurta siis kurb et tänapäeval küll afganistani hurtasid seal vaevalt et enam ongi, kui et vaid mõned ükskikud,ja vanad tõutüübid tänaseks ( kahjuks) täiesti segunenud aga mine sa tea, neid hoiti ka vanasti võõra silma eest peidus ja liine pärandati isalt pojale. See, mis afganistani hurtadel tänapäevani on säilinud ja eristab neid ükskõik millisest koeratõust - on nende VÄÄRIKUS- see on selline et seda tunnetab vaid nendega koos elades. Õnneks on see omadus ka meie nn lääne tõustandardis fikseeritud. Neil on tänapäevani ka peale ca 20-30 põlve läänemaailma elu säilinud veel mitmedki muud omadused mis olid vajalikud selle tõu säilimiseks afganistanis- suured käpad vetruvate randmete ja tugevalt nurgestatud tagaliigestega- mäestikus liikudes (= jahti pidades) ellujäämiseks ainuvõimalus) ja veel muudki- nagu võime näha väga kaugele ( erinevalt koertest) ning justkui inimesest läbi vaatav pilk. Ka tugev jahikirg on neil säilinud, seda saab kevadeti täitsa meie Harjumaa maastikujooksudel näha :) Olen kogunud neid fotosid ja näinud paari hiljutist pilti ja paar aastat tagasi ka toodi Saksamaale kaasa sealt afgaani hurt. Kas on ehk ka uues raamatus mõnele pildile jäänud hurdatõugu looma? Aga olen kaldunud juba teemast väga kõrvale ja võitluskoertest ka;
Ootan huviga raamatu ilmumist, lootes sealt leida muuhulgas kauneid maastikke, killukest hurtadest ( ehk?) ja rohkelt pilte rahvuslikust käsitööst- tikanditest ja imeilusatest värvidest nende käsitöödes. Netist ei ole leidnud selle teema kohta ka kahjuks midagi.Aga nende loodus on kauneim ilma peal....
 
Postita kommentaar



<< Home

This page is powered by Blogger. Isn't yours?