Kabuli päevik

Ärkame kell kolm öösel selle peale, et vesi tilgub laest voodisse. Sajab kolmandat päeva jutti ja juba esimesel päeval hakkas magamistoas vineerlae poolt kostuma kahtlustäratavaid plumpsatusi. Andres piilub lamemudakatusele ja raporteerib, et näeb seal ainult vettinud kruusa. Teisel päeval olen sunnitud juba kausikesi igale poole panema, aga öösel läheb suuremaks jamaks.
Uputuse kõrghetkel ei tule paremat ideed, kui tirida madrats koos voodiriietega suurde tuppa ja sättida end põrandale magama. (Suures toas uputas detsembris; siia laskis peremees uue katuse ehitada.) Väikese toa tilkujate alla panen küll suuremad anumad, aga lekked muudavad asukohta. Hommikuks on vaibad märjad ja pilt hale. Kütan ahje, aga need vaevu hingitsevad; õues on saepurukottide alla – kõigist mu pingutustest hoolimata – voolanud lumesulamisvesi ja saepuru on osaliselt märg.
Kui Andres on tööle läinud, löntsin peremehe ukse taha. Kapten Attayee paneb mind oma ainsas soojaks köetud toas aukohale istuma ja laseb kurta. Ta seletab vastu, et ka nende maja köök ja ülemised toad lekivad. Nüüd tulevat siis tegutseda kohaliku kombe kohaselt. Päeva peale saabub kaks meest, kes tõmbavad kile üle tüma katuse. Seejärel tulevad nad tuppa ja kiletavad lae. Kile külge riputatakse niidiga raske varuosa, nii et kile kalle on igast suunast toa keskele. Kauss pannakse varuosa alla ning vesi voolab mööda niiti kaussi. Süsteem näib jabur, aga töötab.
Andres arvab koju saabudes, et tuba näeb välja nagu moodne kunstiteos. Mina hakkan aga aru saama aastaid Afganistanis töötanud mehe sõnadest: alles siis, kui olete Kabulis talve üle elanud, võite end kogenud elanikeks nimetada.