Kabuli päevik

Sõidame kolmandat päeva Kunduzist välja. Oleme vestluses Baghlani provintsi külaelanikega, kui insener Safiulla telefon heliseb. Kabulis elav isa muretseb - ütleb ainult, et väga halvad uudised Kunduzis, palju surnuid. Baghlanist Kunduzi naasedes peatab kogu liikluse politsei - maanteel olevat miin. Kohtame Pauli, kelle autojuht teab ringteed, mida mööda tupikust ringiga tagasi põhimaanteele jõuab. Paul teab ka rääkida, et Kunduzis rünnati rahvarikkal turul saksa sõdureid - kolm sakslast ja kuus afgaani sai surma; palju on haavatuid.
Hommikul Baghlani sõites arutasime insener Safiullaga, et vaikus on Afganistanis petlik, iga hetk võib miski jälle juhtuda. Aga ma ei uskunud, et mõni tund hiljem juhtubki. Eelmistel Kunduzi-kordadel käisin turul jalutamas - see linn on olnud minu jaoks alati vaikne kena rahulik kohakene. Nüüd kahjuks enam mitte - eelmisel nädalal mõrvati ühe saksa abiorganisatsiooni autojuht. Nüüd siis enesetapja.
Tunnen, kuidas äng vajub mu peale nagu laviin. Alles eile rõõmustasin nagu laps, ronides külameestega koos mäkke ja nautides imepäraseid maastikke mu ümber. Nüüd olen selle pärast, mis mu ümber Afganistanis juhtub, nii kurb, et tahaksin maha istuda ja kõva häälega ulguda.