kolmapäev, august 15, 2007

 

Kabuli ilukooli lood

Viimasel ajal on Kabulis arutlusainet andnud Deborah Rodrigueze bestselleriks kujunenud raamat Kabul Beauty School. Plaanis olevat Hollywoodis film vändata, peaosas Sandra Bullock'iga. Tutvusime Debbie'ga suhteliselt meie Kabuli-elu alguses, mil püüdsin meeleheitlikult endale tööotsa leida. Kabul Coffee House ja Oasise ilusalongi perenaine Debbie pakkus mulle kohvikuperenaise tööd kohvimajas. Ta arvas, et võiksin töötada tasuta - et tasuks on siis kasulikud suhted, mida võiksin sõlmida. Ma ei näinud suurt mõtet töötada Afganistanis tasuta välismaalase äris välismaalaste heaks. Debbie ise jättis paraja jutupauniku mulje; iga hinna eest püüdis ta mind oma juuksurisalongi meelitada. Mina olen paraku tõeline sõraline; kui mind midagi tegema püüda sunnitakse, käitun vastupidi. Nii pole siiani Kabuli "elitaarsalongi" sattunud. Hiljem tegi Debbie sõbratar mulle pakkumise, et võiksin nende adopteeritud lapse hoidjaks hakata, sest nad ei tahtavat afgaanitarist nanny't. Keeldusin viisakalt, aga resoluutselt.
Pärast selle kerge öökapiraamatuna vormistatud loo (kirja on pannud raamatu Debbie sõbranna) läbilugemist tunnnen, et olen kaunis kuri. Loo üks telg on egotripp, mida kaunis pidetu - et kiriku rüpest peoloomaks, tööle juuksurisalongist vangivalvuriks ja sealt oma puntrassejooksnud elu eest pakku Afanistani - daam läbi on läbi elanud. Kellele meeldivad paljastused, siis sellele raamat ilmselt on mokkamööda.
Teine külg on siis elu Kabulis. Paljud detailid tulevad tuttavad ette, mulle meeldisid ka erialased kirjeldused siinsete naiste ilu- ja meikimiskommetest. Aga mingi sisu otsija tüüp Debbie küll ei ole. Ta tegutseb enne kui mõtleb ja siin maal lahmimine kasulik omadus just ei ole. Näiteks palub ta üht oma naisõpilast tantsida endaga koos peol, kus viibib nii naisi kui mehi. Õpilane nõustub viisakusest. Aga Afganistanis ei saa suurimat häbi naisõpilase kohalviibivale abikaasale ette kujutadagi, kui naise tantsimine võõraste meeste ees.
Loogikavaesust demonstreerib Debbie järjekordne, seekord salajane, abielu afgaaniga. Ta süüdistab meest, et too abielust oma Araabia Ühendemiraatides elavale perekonnale ei räägi. Samas saavad tema USAs elavad ema ja pojad teada tema uuest abielust ajalehest.
Halvim osa on kahtlemata ilusalongis töötavate naiste - keda Debbie nimetab oma headeks sõpradeks - lood. Iseendast on ju huvitav lugeda intiimseid detaile pulmaöödest või perekonnaelust, aga nende lugude eest makstav hind on liiga kõrge. Debbie ise ei saa enam kunagi ilmselt Afganistani tagasi pöörduda. Et ta raamatuga on tuntuks saanud, ilmselt selleks enam vajadust polegi. Paraku on naiste lugusid lugedes võimalik üks pluss üks kokku panna; vaevalt Debbie afgaanist abikaasagi õnnelik on enda kohta intiimseid detaile lugemast. Ilukoolis õppinud naiste ja perede elu on kahtlemata suures ohus. Üks pere on ähvarduste eest juba põgenenud Afganistanist, teised värisevad oma elu pärast. Naised on kinnitanud intervjuudes, et ilukooli pidaja lubas raamatu edu korral neid maalt väljumisel toetada; raamatu avaldaja raiub vastu, et midagi sellist pole olnud. Igatahes näib mulle, et Debbie käitus lubamatult vastutustundetult, pannes teda usaldanud naiste intiimsete lugude avaldamisega ohtu nende elu.

Comments:
Huvitav. Kas need naised siis tegid midagi, mis islami seaduste järgi on keelatud (ja probleem on selles, et Debbie lobises nende pahateod välja) või seisneb pahategu selles, et intiimsed üksikasjad naiste eraelust avalikkuse ette jõudsid - et see häbistas kuidagi nende perekonda või meest? Mille eest neid naisi tappa tahetakse?
 
See siin on maa, kus politseisse pöördunud vägistatud naine või teda peksva abikaasa eest põgenev naine pannakse vanglasse.
Siin ei räägita avalikult eraelust. Emad ei räägi tütardele sellestki, mis juhtub nendega pulmaööl - et pruut igas mõttes täiesti süütu oleks.
See on perekonnale ikka suur häbi, kui arutatakse nende sisimat perekonnaelu.
Üks Debbie jutustatud lugu on näiteks sellest, kuidas üks naine kardab meeletult pulmaööd: temalt on vägisi süütus võetud. Nii pole emal ette näidata suguvõsale ka verist lina. Nii et lina lihtsalt tehakse pulmaööl vereplekiseks.
Antud kontekstid võid ise ette kujutada: kui prototüüp on ära tuntud, mismoodi suguvõsa temasse võiks suhtuda.
 
Mõnedel inimestel ei olegi vastutustunnet ega mõtle nad ka, mida teevad, enne kui seda teevad (ja pahatihti pärast veelgi vähem). Kahju, et need naised nii naiivsed olid, et seda rumal-alatut sänikaela usaldasid :(.
 
Postita kommentaar



<< Home

This page is powered by Blogger. Isn't yours?