Kabuli päevik

Viimasel ajal on Kabulis arutlusainet andnud Deborah Rodrigueze bestselleriks kujunenud raamat Kabul Beauty School. Plaanis olevat Hollywoodis film vändata, peaosas Sandra Bullock'iga. Tutvusime Debbie'ga suhteliselt meie Kabuli-elu alguses, mil püüdsin meeleheitlikult endale tööotsa leida. Kabul Coffee House ja Oasise ilusalongi perenaine Debbie pakkus mulle kohvikuperenaise tööd kohvimajas. Ta arvas, et võiksin töötada tasuta - et tasuks on siis kasulikud suhted, mida võiksin sõlmida. Ma ei näinud suurt mõtet töötada Afganistanis tasuta välismaalase äris välismaalaste heaks. Debbie ise jättis paraja jutupauniku mulje; iga hinna eest püüdis ta mind oma juuksurisalongi meelitada. Mina olen paraku tõeline sõraline; kui mind midagi tegema püüda sunnitakse, käitun vastupidi. Nii pole siiani Kabuli "elitaarsalongi" sattunud. Hiljem tegi Debbie sõbratar mulle pakkumise, et võiksin nende adopteeritud lapse hoidjaks hakata, sest nad ei tahtavat afgaanitarist nanny't. Keeldusin viisakalt, aga resoluutselt.
Pärast selle kerge öökapiraamatuna vormistatud loo (kirja on pannud raamatu Debbie sõbranna) läbilugemist tunnnen, et olen kaunis kuri. Loo üks telg on egotripp, mida kaunis pidetu - et kiriku rüpest peoloomaks, tööle juuksurisalongist vangivalvuriks ja sealt oma puntrassejooksnud elu eest pakku Afanistani - daam läbi on läbi elanud. Kellele meeldivad paljastused, siis sellele raamat ilmselt on mokkamööda.
Teine külg on siis elu Kabulis. Paljud detailid tulevad tuttavad ette, mulle meeldisid ka erialased kirjeldused siinsete naiste ilu- ja meikimiskommetest. Aga mingi sisu otsija tüüp Debbie küll ei ole. Ta tegutseb enne kui mõtleb ja siin maal lahmimine kasulik omadus just ei ole. Näiteks palub ta üht oma naisõpilast tantsida endaga koos peol, kus viibib nii naisi kui mehi. Õpilane nõustub viisakusest. Aga Afganistanis ei saa suurimat häbi naisõpilase kohalviibivale abikaasale ette kujutadagi, kui naise tantsimine võõraste meeste ees.
Loogikavaesust demonstreerib Debbie järjekordne, seekord salajane, abielu afgaaniga. Ta süüdistab meest, et too abielust oma Araabia Ühendemiraatides elavale perekonnale ei räägi. Samas saavad tema USAs elavad ema ja pojad teada tema uuest abielust ajalehest.
Halvim osa on kahtlemata ilusalongis töötavate naiste - keda Debbie nimetab oma headeks sõpradeks - lood. Iseendast on ju huvitav lugeda intiimseid detaile pulmaöödest või perekonnaelust, aga nende lugude eest makstav hind on liiga kõrge. Debbie ise ei saa enam kunagi ilmselt Afganistani tagasi pöörduda. Et ta raamatuga on tuntuks saanud, ilmselt selleks enam vajadust polegi. Paraku on naiste lugusid lugedes võimalik üks pluss üks kokku panna; vaevalt Debbie afgaanist abikaasagi õnnelik on enda kohta intiimseid detaile lugemast. Ilukoolis õppinud naiste ja perede elu on kahtlemata suures ohus. Üks pere on ähvarduste eest juba põgenenud Afganistanist, teised värisevad oma elu pärast. Naised on kinnitanud intervjuudes, et ilukooli pidaja lubas raamatu edu korral neid maalt väljumisel toetada; raamatu avaldaja raiub vastu, et midagi sellist pole olnud. Igatahes näib mulle, et Debbie käitus lubamatult vastutustundetult, pannes teda usaldanud naiste intiimsete lugude avaldamisega ohtu nende elu.