Kabuli päevik

Abikaasa tuleb koju rõõmustava uudistega: õnnestus saada allkiri viisataotlustele. Seni oleme nimelt saanud oma viisad Londonist, aga suvel avastame ehmatusega, et viisad saavad enne kojusõitu otsa. Kohaleapealsele viissataotlustele oli vaja aseminister Jawadi allkirja, mis näis kaunis lootusetu ettevõtmine. Pakun mingi hetk, et lähen dokumentidega ise Jawadile külla - olen kaunis kindel, et ta mäletab mind hästi meie tuttavakssaamise asjaolude tõttu.
Nimelt peatus aseminister samas võõrastemajas Kunduzis kus minagi. Jõe projekti rahvale mõeldud majapidamine oli pisike; vaid viiekesi me seal ööbisimegi. Aga et aseminister oli hea sõber projektijuht Jellega, siis oli ta oma komandeeringu ajal samuti seal peavarju leidnud. Esimesel ööl ärkasin kell neli hommikul selle peale, et minu toa seina taga lülitati tööle generaator. Läksin täiesti endast välja – samahästi võiks pead töötava traktori mootori kohal hoida. Otsisin üles valvuri ja käskisin generaator “kustutada”. Väljas juba hahetas ja mind ajas raevu hoolimatu suhtumine meie kõigi suhtes, kes me kell seitse tööle pidime sõitma. Valvur vaidles vastu, et üks külalistest vajab valgust, aga generaatori ta siiski välja lülitas. Hiljem seletas Jelle, et võõrastemajas peatub ka aseminister, kes vajab elektrit hommikuseks palvuseks. Hoidusin mitu õhtut toast välja minemast, kui nägin ministrit õuel, aga lõpuks õnnestus meil ikkagi kokku joosta.
Aseminister osutus mesimagusaks härrasmeheks, kes mind endale külla püüdis meelitada. Ta tahtis hirmsasti vestelda ka kõikvõimalikel libedatel teemadel nagu minu arvamus naiste olukorrast Afganistanis, minu abielu, abielueelne seks jne. Ta ei näinud kiirustavat koju Kabulisse tagasiminekuga – seal oli ootamas teda naine ja majatäis lapsi (kakskümmend kaks).
Eile. Andresel õnnestub peale üht koosolekut end Jawadile külje alla poetada ja allkirja paluda, meenutades kohtumist Kunduzis. Edasi muutub mu abikaasa kaunis kohmetuks, kirjeldades, kuidas Jawad oma sõrmekesed tema omadest läbi põimib ja ta oma kabinetti talutab. Abikaasal on tublisti tegu oma käe vabastamisega, aga allkirjad ta kätte saab.
Saan südamest naerda. Alles paar päeva tagasi nihutas Andres end autos minust nii kaugele kui võimalik – tegelikult ei puutunud me õladki kokku -, öeldes, et “mida inimesed nii mõtlevad”. Samas kui tänaval on kaunis tavaline vaatepilt, kuidas täiskasvanud abielus mehed üksteise vastu liibunult - nagu meil armastavad paarid – ja sõrmed läbipõimunult põsk põse vastu miilustavad.