esmaspäev, august 13, 2007

 

Miilustavate meeste maailm

Abikaasa tuleb koju rõõmustava uudistega: õnnestus saada allkiri viisataotlustele. Seni oleme nimelt saanud oma viisad Londonist, aga suvel avastame ehmatusega, et viisad saavad enne kojusõitu otsa. Kohaleapealsele viissataotlustele oli vaja aseminister Jawadi allkirja, mis näis kaunis lootusetu ettevõtmine. Pakun mingi hetk, et lähen dokumentidega ise Jawadile külla - olen kaunis kindel, et ta mäletab mind hästi meie tuttavakssaamise asjaolude tõttu.
Nimelt peatus aseminister samas võõrastemajas Kunduzis kus minagi. Jõe projekti rahvale mõeldud majapidamine oli pisike; vaid viiekesi me seal ööbisimegi. Aga et aseminister oli hea sõber projektijuht Jellega, siis oli ta oma komandeeringu ajal samuti seal peavarju leidnud. Esimesel ööl ärkasin kell neli hommikul selle peale, et minu toa seina taga lülitati tööle generaator. Läksin täiesti endast välja – samahästi võiks pead töötava traktori mootori kohal hoida. Otsisin üles valvuri ja käskisin generaator “kustutada”. Väljas juba hahetas ja mind ajas raevu hoolimatu suhtumine meie kõigi suhtes, kes me kell seitse tööle pidime sõitma. Valvur vaidles vastu, et üks külalistest vajab valgust, aga generaatori ta siiski välja lülitas. Hiljem seletas Jelle, et võõrastemajas peatub ka aseminister, kes vajab elektrit hommikuseks palvuseks. Hoidusin mitu õhtut toast välja minemast, kui nägin ministrit õuel, aga lõpuks õnnestus meil ikkagi kokku joosta.
Aseminister osutus mesimagusaks härrasmeheks, kes mind endale külla püüdis meelitada. Ta tahtis hirmsasti vestelda ka kõikvõimalikel libedatel teemadel nagu minu arvamus naiste olukorrast Afganistanis, minu abielu, abielueelne seks jne. Ta ei näinud kiirustavat koju Kabulisse tagasiminekuga – seal oli ootamas teda naine ja majatäis lapsi (kakskümmend kaks).
Eile. Andresel õnnestub peale üht koosolekut end Jawadile külje alla poetada ja allkirja paluda, meenutades kohtumist Kunduzis. Edasi muutub mu abikaasa kaunis kohmetuks, kirjeldades, kuidas Jawad oma sõrmekesed tema omadest läbi põimib ja ta oma kabinetti talutab. Abikaasal on tublisti tegu oma käe vabastamisega, aga allkirjad ta kätte saab.
Saan südamest naerda. Alles paar päeva tagasi nihutas Andres end autos minust nii kaugele kui võimalik – tegelikult ei puutunud me õladki kokku -, öeldes, et “mida inimesed nii mõtlevad”. Samas kui tänaval on kaunis tavaline vaatepilt, kuidas täiskasvanud abielus mehed üksteise vastu liibunult - nagu meil armastavad paarid – ja sõrmed läbipõimunult põsk põse vastu miilustavad.

Comments:
tere Õnne,
no on sul seal ikka elu :)
ole vapper ja pea vastu. jälgin sinu tegemisi pidevalt ja elan kaasa. ja hästi kirjutad.
terv
sinu vana õpetaja
kaja tampere
 
Ma pole ka ammu kommenteerinud, aga iga loen, keel põses, neid teie juhtumisi... kirjuta ikka edasi.
 
Kas naiste seas sama tendentsi ei esine?
 
meeste käest kinni kõndimine ja miilustamine on jah kogu islamimaailma tava. Ja mitte ainult, ka Indias on see väga levinud. Ei teagi, miks. Aga see näitab ikka sõprust, mitte intiimset suhet. Võõras võib see imestust tekitada küll.
 
Tiiule. Naised hoiavad küll ligistikku ja tavaline on ka kohtumisel põsemuside vahetamine (kolm korda puudutad põsega põske). Otsest miilustamist tänaval ma näinud ei ole. Naisi liigub tänaval vähe ja nad püüavad pigem ruttu kusagile varju alla tõtata.
Mõnest raamatust olen saanud vihjeid, et kodus on üksteise hellitamine samuti tavaline. Nagu ka üleslöömine - naised panevad ju end uhkelt riidesse ja ehivad end mitte meeste, vaid teiste naiste silmarõõmuks.
Anonüümsele: olen nõus, et miilustamine näitab siinmail sõprussuhet. Aga kui läänlaste kommetest vägagi teadlik afgaan hakkab esimesel kohtumisel välismaalast silitama, siis näib see minu pilgule pigem nagu mingi katse või piiride kompamine.
 
Postita kommentaar



<< Home

This page is powered by Blogger. Isn't yours?