Kabuli päevik

Kord Kabulis jõusaali otsides sattusin ühes võõrastemajas naiste jõusaalile. Ühtki naist ma seal ei kohanud. Saalis olid mõned logud trenažöörid ja seinu kaunistasid selles saalis treeninud 2004. aasta olümpiakangelaste, judoka Friba Razayee ja jooksja Robina Muqimi pildid. Need kaks noorukest naist on esimesed õrnema soo esindajad Afganistani värvides, ehkki maa on olnud olümpiamängudel juba 1936. aastast.
Olümpiamängude avamispidustustel püüdsin märgata staadionil marssiva Afganistani esinduse koosseisus Mahbooba Ahadgar'i, kes pidi jooksma 800 ja 1500m distantsidel. Teda pildilt leidmata hakkasin uurima, kuhu 19-aastane vapper Kabuli neiu kadus. Tuli välja, et kuna Afganistanis kasvasid ähvardused talle ja tema perekonnale üle pea, viidi ta Itaaliasse treenima. Sellestki jäi väheseks ning ähvardused jätkusid. 4. juulist kadus ta itaallaste olüpialaste ettevalmistamise keskusest ja senini ei ole temast teateid. Arvatakse, et ta põgenes mõnele teisele maale, aga need on vaid kinnitamata kuulujutud.
Võin ette kujutada vaatepilti, kuidas rätti ja lohvasse dressi riietunud habras neiu mööda mudaseid radu joostes möödujate halvakspanevaid hüüdeid ja kivirahet taluma on pidanud. Kõik, mis jääb traditsioonilisest käitumisest väljaspoole, ei ole aksepteeritav. Mis sest, et Mahbooba oli igati korralik muslimineiu - välise käitumiskoodi täitmine on paraku see, mis maksab, mitte saavutused. Loodan, et Mahbooba jõudis pageda mõnda teise riiki, et ta on elus.
PS. Pildid on sportivatest afgaani tüdrukutest: väike tütarlaps karategrupis, jooksvad tüdrukud kutsehariduskeskuse pimedas keldrisaalis ja kurdid neiud ping-pongi laua taga.

Eile sattusin Tartuff'e raames üht Afganistaniga seotud dokfilmi vaatama. Eesti keeles oli sellele päris hea pealkirja vaste leitud - Kaasaja rüütlid (inglikeelne kodulehekülg http://www.beyondthecallthemovie.com/)
Julgen filmi soovitada seetõttu, et Afganistani keskkond (suur osa materjali oli üles võetud Põhja-Afganistanis ja nendes kohtades, kus isegi olen käinud) on kaunis adekvaatselt edasi antud. Ning kolm tüüpi, kes omal riisikol humanitaarabi riiki tarisid ja seda jagasid, iseloomustavad kaunis hästi neid tsiviile, kes Afganistanis humanitaaralal töötavad. Abikaasa on just paariks nädalaks Kabulis ja kui hommikul talle Skype'i teel pisut oma muljetest räägin, nõustub temagi: neil, kes Afganistanis ringi uhavad, on mingi kiiks küljes. Võid olla edukas arst või ettevõtja nagu dokfilmiski, aga tsiteerides meie kaua aega Afganistani heaks töötanud sõpra Wiiut - " kõik on originaalid".
Kui seda filmi tähelepanelikult vaadata (stseen, kus sekkusid afganistani ametnikud, so riik), tuli sealt välja selliste otseste abijagajate tugev külg - jõuda abivajajateni kiiresti, ilma vahenduseta, ilma kadudeta.
Aga seesmama punkt võib olla ka nõrk külg: abistajatel on tihti mentaliteet "küll meie teame mis teile hea on". Afgaanid on ka väga uhked inimesed, olgu kui vaesed tahes - igal juhul tuleks osata abi jagada nii, et see nende väärikust ei riivaks.
Üks vastuolu filmikangelaste osas jäi siiski kripeldama. Ehkki humanitaarabi rüütlid väitsid end kohalikke olusid hästi tundvat, jäid silma mõned nö rusikareeglite eiramised. Näiteks ringiliikumine ameerika lipuga kaunistatud (sõjaväevormi lähedastes) rõivastes ei tundunud just väga arukana. Samuti oleks Afganistanis suhtlemise algtõde "rahu, ainult rahu" - arvestades asjaosaliste keevast iseloomu - võinud neile tublisti abiks tulla.
Aga film on igal juhul õnnestunud. Ja mis mulle eriliselt meeldis, positiivse auraga.
PS. Pildid on vaesest kaugest Kadjara külast Takhari provintsis. Kui seda külastasin, saabus parajasti kohale toiduabi jahukottide näol.

Minu ingliskeelsesse Kabuli päevikusse jätab kommentaari Javed, 24-aastane hesaar: "Armas Õnne, kirjutades seda raamatut, teed Afganistanile suure teene. Afgaanid ei unusta pühendumust, millega näitad maailmale tegelikku Afganistani ja selle kultuuri. Tänan sind inimlikkuse näitamise eest ja selle eest, et teenid afgaane. Meil on kombeks öelda: kui sa päästad ühe inimese, oled päästnud maailma."
Kommentaar liigutab mind ja saadan Javedile kirja. Saan teada noormehe tausta: kui ta oli kümne aastane, põgenes perekond Pakistani, kus poisil õnnestus saada kaunis hea haridus Quettas. Pärast Talibani kukutamist naasis perekond Afganistani, kus Javed õpetas inglise keelt. Nüüd elab ta juba kaheksandat kuud USAs, õppides ülikoolis.
Javed kirjutab: "Kui ma siin ütlen inimestele, et ma olen Afganistanist, nad ei usu mind. Igaüks näib arvavat, et afgaanid on julmad, kalgid, harimatud ja pika habemega. Nad mõtlevad, et terve Afganistan on sõjatsoon ja kõik inimesed on taliibid. Taliibid on kultuuritud inimesed, kes on treenitud ja ajupestud lapsest saati Pakistani medrese’tes. Nad ei ole suutelised tegutsema omapead ja neid kontrollivad väljapool Afganistani olevad jõud; enesetaputerroristid ja inimröövijad ei ole afgaanide vaimusünnitised.
Ma katsun neid alati veenda, et afgaanid on soojad, sõbralikud ja tööd armastavad. Nad tahaksid olla rahus ja lasta ka teistel rahus olla; nad on terrorismi ohvrid ja sõda on neile kaela määritud. Meie, afgaanid, oleme rahuarmastavad. Me vajame meeleheitlikult rahu ja stabiilsust omal maal. Infrastruktuurid on lõhutud nende pikkade pealesunnitud sõja-aastate jooksul. Me vajaksime pigem rahvusvahelise kogukonna abi, teadmisi ja toetust, et aidata tagasi meid oma jalgadele. Me vajame igaühe toetust, et teilt õppida.
Armas Õnne, võib-olla sa ei kujuta ette, aga sinu sõnad ja sinu püüdlused võivad muuta meie elu – olgu kas otseselt või kaudselt. Kirjuta edasi ja olgu Jumal sinuga."
PS. Javedi auks on fotod hesaaride kodukandist, Bamianist.

Tunnen end täiesti tühjana. Selline tunne on olnud varemgi suuremat tööd lõpetades, aga nüüd on see tunne eriti tugev. Raamat läks täna trükki. Tegelikult peaks hoopis heameel olema, et kirjutamise-kujundamise-toimetamise-korrektuuri nimeline epopöa on läbi.
Kõik, mida soovisin, on raamatus: Jean MacKenzie kirjutatud sissejuhatus, vanaaegsed fotod kuningatest, kaart, kronoloogia, isegi ingliskeelne sissejuhatus ja autori tutvustus mahtusid lõpulehekülgedele.
Minult on küsitud, miks otsustasime välja anda raamatu oma perefirma Raadi Duo alt, ehkki pakkumise tegi kaheksa kirjastust (ainult esimese poole pöördusin; ülejäänud on ise minuga kontakti otsinud). Selle otsuse tingis mitu põhjust.
Esiteks, teiste firmade peamine huvi on majandushuvi. Meie arusaamad, kuidas peaks raamat välja nägema, üldiselt ei kattunud (et anname aga tekstiraamatuna välja ja siis kleebime vahele mõned leheküljed fotodega). Suutsin veenda ära ka abikaasa, et tuleb anda kvaliteetpaberil ja -trükis välja suureformaadiline foto- ja tekstiraamat (mis teatavasti on kallis lõbu).
Teine põhjus on see, et eesti kirjastuste pakutav autoritasu ei ole just eriti atraktiivne. Saada tagasi ühe-kahe lennupileti raha - tunnistan ausalt, et selline tasu ikka ei pane seda raamatut välja andma. Siinkohal täpsustaksin, et just nimelt seda, Afganistani raamatut. Ei näe põhjust, miks ei võiks kunagi kirjastada mõnda ilukirjanduslikku raamatut, mille olen Eestis kirjutanud oma lõbuks.
Kolmas põhjus: viibisin Afganistanis perfirma töötajana. On loogiline, et ka kasu võiks tulla perefirmale. Esialgu, mis seal salata, tulevad siiski veel suuremad väljaminekud. Aga senist huvi teema vastu arvestades usume siiski, et saame oma kulud tasa. Ning kui hästi läheb, siis loodetavasti ka rohkem kui kahe lennupileti raha tagasi.
Neljas põhjus on aga see, et niikuinii tegelen ma oma raamatuga kogu aeg - ei ole nii, et annan teksti näiteks toimetada või peatükid kujundada ja hingan ise kergendatult. Kujundamise protsess oli pikk ja valulik ning see toimus päevast päeva koostöös kujundajaga. Toimetajaga käis pidev arutelu ja vaidlemine. Nii et ei olnud selle raamatu puhul nagu erilist põhjust paluda abi mõnelt kirjastuselt, kui ma nagunii ise kogu protsessi kontrollisin.